Materjaliga ongi praegu kehvasti

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Käimasolevas EM-valiksarjas kõigis viies kohtumises väljakule pääsenud ja neist neljal korral algkoosseisus tipuründajana alustanud Henri Anieri (vasakul) jaoks ei ole tänavune klubihooaeg kõige õnnestunumaks osutunud.
Käimasolevas EM-valiksarjas kõigis viies kohtumises väljakule pääsenud ja neist neljal korral algkoosseisus tipuründajana alustanud Henri Anieri (vasakul) jaoks ei ole tänavune klubihooaeg kõige õnnestunumaks osutunud. Foto: SCANPIX

Mullu sügisel 2016. aasta EM-finaalturniiri pileti püüdmise endale eesmärgiks seadnud Eesti jalgpallikoondis on poole valiktsükli peal kuueliikmelises alagrupis nelja silmaga viies. Seatud sihist ehk kolmandast kohast jäädakse maha viie punktiga. Statistikat vaadates võib tõdeda, et võrreldes varasemate valiksarjadega on koondis oma kaitse rohkem kinni saanud, kuid rünnakul on senisest tunduvalt suuremas hädas.

Šveitsiga peetud valikmängu järel ja Islandiga toimund maavõistlusmatši eel tunnistas koondise peatreener Magnus Pehrsson, et vähene löödud väravate arv on murettekitav. Samas rõhutas ta, et tulemus sõltub materjalist ja jälgida tuleb tervikpilti: kaitse on läinud tunduvalt paremaks, ründajad on lõpuks saanud klubides korralikult treenima hakata ning nüüd tuleb neil seal rohkem mänguminuteid välja võidelda ja seejärel jõuda väravavõimalusteni, väravateni ja seeläbi enesekindluse tõstmiseni. Kõige selle järel võiks hakata ootama rohkem väravaid ka koondises.

Eestlaste puhul ei saa enam kuidagi üle ega ümber edukast 2012. aasta valiksarjast, kus jõuti lõpuks play-off’i. Toona löödi kümne mänguga 15 väravat, nüüd on viie matšiga kirjas üks. Kui palju erinevad ründavate mängijate toonased ja praegused klubikarjäärid?

Tagasi üles