Kalev/Cramo mängujuht Scott Machado vihkas Michael Jordanit nii palju, et muutis oma nime

Kalev/Cramo ja Nižni Novogordi kohtumine. Palliga Scott Machado. Foto: Mihkel Maripuu

VTB Ühisliiga märtsikuu kõige väärtuslikum mängija, Kalev/Cramo korvpalliklubi üks liidreid Scott Machado andis intervjuu Vene ajalehele Sport-Ekspress, kus rääkis, kuidas ta vihkas läbi aegade parimat korvpallurit Michael Jordanit ja palju muud, vahendab Ühisliiga koduleht.

24-aastane Machado on endiselt ainus korvpallur, kes sel hooajal suutnud Ühisliigas teha kolmikduubli. See juhtus 12. jaanuaril, kui Kalev purustas Tallinnas Euroliiga TOP 16 hulka kuuluva Nižni Novgorodi 110:76. Ameeriklane panustas sellesse sensatsiooni 12 punkti, 14 korvisöötu ja 10 lauapalli.

Sellest alates on eestlased võitnud 9 mängust 6 ja teinud järsu hüppe tabeli alumisest osast play-offi tsooni. Machadost sai selle spurdi hing. Neljas märtsikuises mängus (Bisonsi, Nymburki, Krasnõi Oktjabri ja Tsmoki-Minski vastu) kirjutas ta kolmel korral enda arvele kahekohalise arvu sööte, lisas iga kord vähemalt 5 lauapalli ja kahel korral lahkus väljakult nelja vaheltlõikega!

„Motivatsiooni leidub mul igas matšis rohkem kui küllalt,“ teatas Machado, kellel selja taga paariaastane pendeldamine NBA ja D-liiga vahel, aga ka kahekuuline „komandeering“ Prantsusmaa liigasse. „Kui aus olla, siis enne hooaega Kalev isegi ei mõelnud play-offi pääsust. Meeskond ei olnud varem VTB Ühisliiga põhihooajal üle kolme võidu kogunud... Kuid ületasime selle piiri juba novembris, isu aina kasvas. Isiklikult sain juba sügisel aru, et esikaheksasse jõudmine on reaalne. Isegi vaatamata nii suurele konkurentide arvule. Liiga keskmine tase on väga kõrge. Sellest teadsin juba enne Tallinna saabumist.“

Kalev jättis talvel hüvasti järjest kahe liidriga. Frank Elegar lahkus Milanosse ja Rolands Freimanis UNICS-isse. Kas tookord ei tekkinud kartus, et sellega on võitlus play-offi pääsu eest läbi?

Ei. Meeskonna ümberkorraldused ei kulgenud lihtsalt. Kuid saime kiiresti hakkama, sest ka varem olime teinud panuse meeskondlikule mängule, mitte teatud pallurite mänguklassile. Lahkunud mängijaid asendasid suurepärased uustulnukad Keith Benson ja Oleksi Petšerov. Jah, minul kui mängujuhil kulus pisut aega, et taibata, kuhu nad tahavad palli saada ja milline sööt neile paremini sobib. Kuid kordan: suuri probleeme sellega polnud. Seda ka tänu meie peatreenerile Alar Varrakule, kes oskuslikult muutis taktikat, et vähendada kaadrimuudatuste mõju miinimumini.

Elegari ja Freimanise lahkumise järel sai teist Kalevi vaieldamatu liider. Tundub, et see roll sobib teile.

Olin kohustatud liidrikoorma enda õlule võtma. Pärast Elegari lahkumist Milanosse jäi meeskonda vaid üks pikaajaline olija – Gregor Arbet. Ning minul tuli hakata juhiks, treeneri „ruuporiks" väljakul. Esialgu klapib – vähemalt keegi ei kurda (naerab).

Laupäeval ootab teid kohtumine võõrsil VEF-iga – peamise rivaaliga heitluses viimase play-offi koha eest. Kui võidate „Balti derbi“, on kaheksas koht sisuliselt garanteeritud...

Jah, mõistame seda. Häälestus sellele mängule on meeletu. Mingil juhul ei tohi Riias alustada nii lohakalt nagu kohtumises Tsmoki-Minskiga. Kui kukume mängu alguses taas läbi, siis kardan, et VEF meil enam seisu parandada ei luba. Seepärast tuleb heitlust alustada esimesest sekundist.

Teil käib esimene täishooaeg Vanas Maailmas. Kas olete juba täielikult kohanenud Euroopa korvpalliga?

Mängisin kuni möödunud suveni Euroopas tõesti vähe, kaks kuud Villeurbanne'is. Pärast Prantsusmaa meistrivõistluste lõppu opereeriti mul kubemesonga. Polnud lihtne leida meeskonda, kes nõustunuks minuga lepingut sõlmima. Kuid agent leidis variandi Kalevis – nüüd saan aru, kuidas mul vedas.

Kuu MVP tiitel VTB Ühisliigas minu arust tõestab, et kohanemisprotsess on juba lõppenud ja tunnen end Euroopa korvpallis mugavalt. Kuigi veel aasta tagasi Villeurbanne'is raskusi jätkus. Asi polnud ainult mängunüanssides, mul polnud ka enda ümber tuttavaid. Rõhus üksindustunne. Lisaks ei suutnud kuidagi harjuda euroopa köögiga. Pidin ise hakkama toitu valmistama, kuigi varem polnud kunagi pliidi taga seisnud.

Sündisite New Yorgis, kuid teie ema ja isa on pärit Brasiiliast. Kelleks te ise end peate, ameeriklaseks või brasiillaseks?

Kindlasti brasiillaseks! Meie pere suhtleb omavahel eranditult portugali keeles. Ema valmistab brasiilia toitu, tähistame Brasiilia tähtpäevi.

Nii et teie nime peaks hääldama mitte Matšado vaid Mašadu?

Just nii. Kuid USA-s hääldatakse ameerikapäraselt ja olen sellega juba harjunud. Mind see eriti ei sega.

Kas on tõsi, et algul kutsuti teid mitte Scottiks, vaid Michaeliks, kuid vahetasite nime seoses sellega, et ei sallinud Jordanit?

(Naerab.) Räägin, kuidas asi oli. Minu täisnimi passis on Michael Scott Machado. Lapsepõlves olin New Yorgi meeletu fänn, aga mu vanem vend elas kaasa Chicagole. Iga kord, kui Bulls võitis play-offis Knicksi, jooksis vend mööda maja ja karjus: „Michael tegi seda jälle! Michael tegi seda jälle!“ Kujutate ette, kuidas see mind ärritas. Ja lõpuks mu kannatus katkes – loobusin esimesest nimest ja palusin ennast kutsuda Scottiks ja mitte enam teisiti.

Mis aga puutub Jordanisse... Jah, kui ta igal kevadel sulges Patrick Ewingu, John Starksi ja Allan Houstoni tee meistritiitli suunas, siis vihkasin teda. Kuid nüüd on sellest palju aega möödas ja Michael on üks mu kumiiridest. Lihtsalt New York oli mu lapsepõlves sunnitud tema vastu põrkuma. Neil aastatel ei suutnud keegi Jordanit võita.

Muide, kuidas suhtusid vanemad teie otsusesse hakata korvpalluriks, mitte jalgpalluriks?

Mu isa oli suur jalgpallifanaatik, ka ise armastas palli taguda. Kuid USA-s on korvpall märksa populaarsem ja ligipääsetavam ala, mistõttu isa toetas mind karjääri valikul. Kahjuks lõppes eelmisel aastal isa maine teekond...

Kuid isalt jalgpalliarmastuse siiski saite?

Loomulikult. Tõsi, brasiillase kohta olen liiga kehva tehnikaga. Eelistan mängida kaitses või väravas! (Naerab.)

Küsimus mõne spordiala juurde pääsemisest oli teile kindlasti aktuaalne, sest te ei elanud New Yorgi mitte kõige rikkamas piirkonnas – Queensis.

See on veel pehmelt öeldud. Mul oli neli venda ja õde ning elasime vanematega kitsukeses korteris. Tänaval toimusid igasugused hämarad asjad. Kuid ema ja isa suutsid meist halva eemal hoida. Ilma nende abita poleks ma profikorvpalluriks saanud.

Kas teil lapsepõlves olid NBA-s oma kumiirid?

Mitte võib-olla lapsepõlves, vaid noorukieas olin vaimustuses Stephon Marbury esitustest Knicksi särgis ja proovisin midagi sellist korrata. Veel meeldis John Stockton. Tema sarnane tahtnuksin tõesti olla.

Tähendab, Euroopa stiil sobib teile kahekordselt!

Olen nõus. Siin on kõik seotud taipamise kiiruse, mitte liikumiskiirusega. Iona kolledž, kelle rivistuses mängisin, eelistas kiiret korvpalli, aga NBA tempo oli veel hullem. Euroopas on peamine taibata, millisel hetkel alustada läbimurret, millises olukorras „tõmmata pidurit“, millal visata peale ja nii edasi. Ja see mulle just meeldib.

Olete ka aktiivne sotsiaalvõrgustike kasutaja. Ühel fotol poseerite Moskvas Vassili Blažennõi katedraali ees. Kas teile meeldis Moskvas?

Lihtsalt vapustav linn! Tõsi, veidi rikkus meeleolu, et ilm oli erakordselt külm (Kalev mängis CSKA-ga Moskvas 5. jaanuaril – toim.), mistõttu jalutuskäik linnas jäi planeeritust lühemaks. Kuid ma ei saanud jätta kasutamata võimalust linna ilu nautida.