Tomi Rahula: jalgpalliväljakul ei loe see, et ma olen tore muusik

Tomi Rahula. Foto: Tiit Mõtus

Tomi Rahula nimi pole võõras ei muusika- ega jalgpallisõbrale. Tema lugu «Mere lapsed» on esindanud Eestit Eurovisioonil, ta on Tallinna lauluväljakul esinenud koos Metallicaga. Järjest tihemini tõmbab Rahula selga vutikohtunikule omased rõivad ning lippab vile suus õigust mõistes ühest äärest teise. Ja see on alles algus.

Ma alustan kohe rumala küsimusega. Miks su sõber Stig Rästa jalgpallikohtunik pole?

Ma arvan, et Stig ei viitsi nii palju trenni teha (naerab – toim.).

Sina viitsid?                

Jah. Talle meeldib elu natukene vabamalt võtta. Kohtunikutöö seab teatud piirid. Ta muidugi teeb trenni, käisime isegi koos jõusaalis mõni aeg tagasi. Vutt talle meeldib ning ta mängib ka ise teinekord.

Tegelikult ma tahtsin sinnani jõuda, et miks hakkab üks muusik järsku vutikohtunikuks? Esimesed mängud vilistasid ju alles 2011. aastal.

Olen alati väga spordilähedane olnud, nii aktiivselt kui ka passiivselt. Peale muusikakooli käisin alati mingis trennis. Olen käinud ujumises ja tennises. Suurest tennisest soovitati mul minna proovima lauatennist, kuna mul väidetavalt polnud (tennise jaoks – toim.) kehalisi eeldusi. Mängisin Tallinna Kalevis pingpongi 3–4 aastat, kõrghetkeks jäi Eesti lahtiste meistrivõistluste 4. koht. Olen ka kolm aastat poksinud. Äkki sellepärast olengi julge kohtunik ja ei karda kedagi (naerab – toim.). Loomulikult on kogu lapsepõlv ja kooliaeg möödunud koos pallimängudega. Kui isa käis oma töökaaslastega kossu mängimas, siis ma olin alati temaga kaasas ning viskasin kogu aeg peale! Ja jalgpall oli asendamatu osa minu igapäevasest õues olemisest. Olen madalamates liigades mänginud. Mängijana olin platsil pigem see, kes kohtunikuga ei vaielnud. See oli ka üks põhjustest, mis mind kohtunikutöö poole tõmbas – mängijate iseloomude ja emotsioonide ning egodega hakkama saamine. Ma olen hästi rahulik, ma pole üldse emotsionaalne. Või õigemini – emotsioonid ei löö platsil välja. Seal pead tasakaalukas olema. Eelmine suvi nägin üht vana sõpra. Ta meenutas, et juba siis, kui me koos kooris laulsime ja Saksamaal käisime ning vutti tagusime, olin ma öelnud, et kunagi hakkan jalgpallikohtunikuks. See oli 18–20 aastat tagasi.

Kohtunik on reeglites kinni, stereotüüpse muusiku kuvand aga pigem loominguline ning vaba.

Kohtunikes on ka loomingulisust! Kohtunikutöö ja jalgpall ise on täpselt samuti looming. Muidugi reeglite ja normide järgi. Võtame näiteks väljakul positsioneerimise – sa tead, millisesse punkti sa jõudma pead, aga mis rada pidi, seda ei tea kunagi. Muusikas samuti, alustad laulu kirjutamist ja tead, kuidas see lõppema peaks, aga kuidas sa sinna jõuad …

Millised on kohtunikuna su eesmärgid?

Tegelik eesmärk on kogu aeg õppida ning olla püsivalt sellisel tasemel, et ühel päeval vilistada Premium liigat. Eesti tippkohtunike listis olemine ei tähenda, et kes sinna saab, see sinna jääb. Selleks, et seal püsida, pead ennast arendama ning treenima, konkurents on tihe ja kohtunikke tuleb õnneks kogu aeg juurde, mis tähendab, et ei saa tekkida mugavustsooni. FIFA litsentsi jaoks olen liiga vana. Meil oli naisega (Anni Rahula, FIFA litsentsiga kohtunik – toim.) kihlvedu – see, kumb enne litsentsi saab, kirjutab laulu ja teine peab seda laulma. Ühesõnaga, Anni peab loo kirjutama ning mina pean selle sisse laulma ja siis raadiosse saatma! Ootan õnneks juba üle aasta.

Kui palju tullakse madalamates liigades juurde ja öeldakse, et teed head muusikat?

Ma mäletan, et esimesel hooajal pidin ühe mängija eemaldama. See juhtus esimesel poolajal ja sama mängija tuli vaheajal minu juurde ning ütles, et “te olete väga lugupeetud muusik, aga vilistada te ei oska”. Praegu sellele olukorrale vaadates saan aru, et oleks võibolla saanud seda kaarti vältida. Väljakul unustatakse ära, kas oled muul alal andekas ja hea. Kui juba vilistad, siis pead seda oskama. Mängijad ootavad kvaliteeti, vahet ju pole, kas ma olen tavaelus tore muusik või mitte. Meenub mäng, kus Anni oli abikohtunik ja me olime kokku leppinud, et tema tsoonis otsustab tema, kas on nurgalöök või väravaesine lahtilöök. Mina tulin oma otsusega tema tsooni liiga kiiresti sisse ja nii me otsused «risti» läksid. Mina näitasin nurgalööki, tema väravalööki. Üks seisab nii-, teine teistmoodi (Tomi tõstab olematut lippu – toim.). See kestis umbes kolm-neli sekundit ja keegi jõudis juba publikust karjuda, et peretüli!

Keegi kohtumise ajal pulma pole mängima kutsunud?

Ei ole. Aga vaheajal on tahetud pilti küll teinekord teha. Siis ütlen loomulikult ära. Ma olen tol hetkel siiski jalgpallikohtunik ja hea kohtunik pidavatki nähtamatu olema.

Oled ka koorijuht. See on ikkagi teine maailm võrreldes levimuusikaga.

Nüüdisajal tuuakse ka levižanrit päris palju koorimuusikasse. Publik ja ka kontserdipaik dikteerib. On vahe, kas esined kultuurikeskuses või kirikus. Klassikalise muusika pagas on õnneks nii lai, et seda materjali ei suuda kunagi lõpuni avastada ning igav juba ei hakka. Mulle meeldib, et klassikalises muusikas austatakse kellaaegu nagu ka jalgpallis, erinevalt popmuusikast. Proovid ja esinemised algavad alati õigel ajal. Samuti naudin kohtunikutöös seda, et kui kell 18 on avavile, siis nii see ka on. Austatakse aega ja selle kaudu ka inimesi.

Sa otsid koondisemängule hümnilauljaid. Kas see käib nii, et sa võtad telefoniraamatu ette ja hakkad seda alla kerima?

Põhimõtteliselt on isegi nii tehtud. Jalgpalliliidult tulevad soovitused, naise käest olen mõtteid küsinud. Kindlat süsteemi pole, aga üldiselt valin inimesed, kellele jalgpall meeldib, kes külalisvõistkonnaga hästi sobivad ning kes tahavad ka ise staadionile jääda. Päris nii ei ole, et kutsutu küsib vastu, kus A. Le Coq Arena asub. Üldjuhul teavad kõik, kuhu nad tulevad ja mida neilt oodatakse. Minu meelest on see lauljatele austuse avaldamine, kui Eesti koondise mängule hümni esitama kutsutakse. Paljudel pole sellist võimalust. Näiteks see, et Tanel Padar Inglismaa hümni laulis, läks kümnesse. Teda mainiti BBC uudistes kui tätoveeringutes džentelmeni. Eesti jalgpall sai ka hümni laulmise koha pealt kõlapinda.

Kui palju öeldakse, vabandust, Tomi, aga ma ei taha laulda?

Stig on mulle öelnud, et kui Prantsusmaa koondis tuleb, siis ta tuleb Prantsuse hümni laulma (naerab – toim.). See ei ole paljudele lauljatele mugav ülesanne, sest sa tegelikult tirid laulja tema igapäevasest rutiinist ja mugavustsoonist välja. Tule laula hümni! See tähendab, et sa esindad riiki nagu meie koondis. Su peale vaatab 10 000 inimest staadionil ning telekaamerad viivad su miljonitesse kodudesse. See paneb rohkem mõtlema ja vastutama, kui laval niinimetatud oma asja tehes, ning jalg väriseb ka kõige kõvematel meestel. Kõige suurem mure on artistidel hümni sõnadega, et ikka kõik salmid õigesti välja tuleks. Eesti inimesed on meil väga varmad ja julged hukka mõistma teiste eksimusi, samas ennast sellisesse olukorda panna ei mõisteta.

Oled suur korvpallifänn. Isaga käisid Kalevi spordihallis Nõukogude Liidu meistrivõistlusi vaatamas.

Tallinna Kalevit käisime koos isaga tõesti tihti vaatamas. Mu isa on väga suur spordiaustaja, tema ja ta vennad olid omal ajal kõvad maadlejad. Samuti mu ema, kes lõpetas Viljandi spordikooli võimlemises. Kui oma onuga kohtusin, siis ta õpetas mulle alati topeltnelsonit.

Said selgeks?

Sain. Aga kossu pole kahjuks aega hetkel vaatamas käia. Teleprojektid («Laula mu laulu», «Me armastame Eestit», «Eesti otsib superstaari» – toim.), mida ma praegu teen, võtavad massiivse aja. Üldse ei nurise, aga vaimselt väsib kohati ära. Vaja on turgutust ning siis lähedki trenni ja väljakule vilistama. See lööb mõistuse teravaks ja suudad järgmisel päeval tööd selgema peaga teha.       

Kohtunikutöö on lõõgastus?

Lõõgastus see pole, aga lõõgastav on.

Kuidas korvpallile jalgpall juurde tuli?

Koolis mängisin ainult kossu, aga hoovis kogu aeg jalkat. Natuke suusatasin ka üksi Mustamäe metsas. Minuvanuste õnn oli see, et siis polnud muud väga teha. Ei olnud televiisorit, konsoole, arvuteid, mobiile jne. Okei, televiisor oli, aga sealt ei tulnud midagi – päeval polnud programmi ja õhtul oli üks lastesaade ja kõik. Kui sa just suur kirjandushuviline polnud, siis olidki ainult õues olemise ja maailma avastamise võlud. Jalgpalli on ju lihtne mängida, korvpallis on vaja siledat pinda ja korvi, jalkas kahte puud.

Oled kirjutanud Eesti Jalgpalli Liidu hümni «Võiduhüüd». 

Seal lähenesin veidi teisiti kui tavaliselt. Mul oli olemas kontseptsioon, milline peab teos olema. Ei olnud nii, et istun, aretan ja vaatan, kuidas läheb. Sellel pidi olema majesteetlik teema ning kaks väiksemat kõrvalosa. Keerulisem oli õiget teksti leida. Õnneks on meil Eestis väga-väga palju head luulet ning neid raamatuid ja ridu sirvides leidsin need õiged.

Staadionilaulupidusid korraldad ka. See tundub alati nii suur ettevõtmine. Mis selle juures kõige raskem on?

Keeruline on see, et koondisemänge ei saa Eesti Jalgpalli Liit korraldada siis, kui nad tahavad, vaid siis, kui saab. Rahvusvaheline jalgpallikalender dikteerib. See pole staadionilaulupeo korraldamiseks aga alati kõige sobivam. Selle tagajärjel on keeruline palju lauljaid kokku saada. Eelmisel aastal tuli meile appi Eesti Kooriühing, kes reklaamis (staadionilaulupidu – toim.) oma kanalite kaudu. Üldlaulupeo aastal on alati keerulisem korraldada kui niinimetatud vabal aastal, sest kooridel on päris palju tegevusi ning õppimist. Aga kui igal aastal lisandub meie üritusele 100 lauljat, siis kümne aastaga on meil 1500 lauljat ja see on juba arvestatav number. Terve tribüün võiks varsti laulu täis olla. Sel aastal on mõte, et fännide rongkäiguga võiksid ka koorid ühineda. Vaatame, mis saab.

Sa oled Saksamaa koondise toetaja. Eesti–Saksamaa mängus oleksid ikka Eesti poolt?

Ma olen igas mängus alati Eesti poolt olnud ja enne mängu öelnud, et Eesti võidab! Paadunud optimist. Loomulikult olen Eesti poolt, aga loodan, et Saksamaa lööb ka ühe värava (naerab – toim.).

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php