Eurocupi võitnud Korjus käib kuulsate vormel-1 pilootide jälgedes

Oliver Lomp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnnelik perekond Korjus: isa Aivar (vasakult), noorem poeg Kaspar, ema Merle ja vanem poeg Kevin. Viimane neist      vallutab vormelimaailma.
Õnnelik perekond Korjus: isa Aivar (vasakult), noorem poeg Kaspar, ema Merle ja vanem poeg Kevin. Viimane neist vallutab vormelimaailma. Foto: Liis Treimann

Kuigi noor vormelipiloot Kevin Korjus tegi triumfiga Renault Eurocup 2.0 sarjas vormel-1 pürgimisele ilusa alguse, ei piisa ainult headest sõiduoskustest, et kuninglikku mootorispordisarja pääseda. Teha tuleb õigeid otsuseid.
 


Alates 1991. aastast peetavas sarjas (endise nimega Rencontres Internationales de Formule Renault) on läbi aastate tiirelnud erinevaid sõitjaid, kes hiljem vormel-1 karusselli jõudnud.

Liiga kaugele minevikku süüvimata võib lähiminevikust kaevata välja sellised kuulsad nimed nagu näiteks Robert Kubica, Lewis Hamilton või Felipe Massa.

Nüüdne Ferrari piloot Massa, kes nagu Korjuski võitis sarja aastal 2000, on näide puhtast meisterlikkusest ja talendist. Pärast edu tekkis tal võimalus minna vormel-3 sarja, kuid brasiillane otsustas Euro Formula 3000 kasuks, mis lõpuks osutus õigeks valikuks. Seal tõestas ta oma klassi, võites kaheksast osavõistlusest kuus ning sai seejärel pakkumise Sauberi vormel-1 tiimilt.

Ka Korjuse puhul on tähtsaim, et tema oskustes ei saa ükski tulevane võimalik tööandja kahelda. Nimelt pole nii võimsalt keegi Eurocupi sarja viimasel kümnel aastal võitnud. Enne viimast etappi on eestlane 14 võimalikust sõidust olnud esimene seitsmel korral. Ühtlasi on ta noorim, kes sarja võitnud.

Puhast meisterlikkust näitas ta ka nädalavahetusel peetud ­Silve­rstone’i etapil, kus ta üldvõidu kindlustas. Lisaks tavapärastele kangetele konkurentidele Arthur Picile ja Lucien Bachetale, pidi ta konkureerima kahe vormel-1 tiimi noorteprojekti liikme, Renault’ Javier Taranconi ja Red Bulli Carlos Sainz juunioriga.

Korjus edestas avasõidus hispaanlasi Taranconit ja Sainzi vastavalt 1,091 ja 2,340 sekundiga. Teises sõidus, kus eestlasel oli vaja praktiliselt lihtsalt üle lõpujoone veereda, lasi ta Taranconi endast mööda. Seda aga tiimi palvel, et mitte liigseid riske võtta.

«Lasin ta poolel maal mööda, sest vaatasin, et ta läheneb ja polnud mõtet koha pärast võidelda, kuid siis jäi ta mulle jälle jalgu,» meenutas Korjus.

Korjusel on eduga tulnud tuleviku osas mitu valikut. Euro­cup 2.0 sarja esikohaga kaasnes preemiana stipendium 500 000 eurot ehk ligi kaheksa miljonit krooni sõitmaks järgmisel hooajal sarjas Renault
Eurocup 3.5. Samas polnud mänedžer Raivo Tamm ega Korjus ise veel sajaprotsendiliselt kindlad, kas tuleval aastal just seal osaletakse.

«Variante on mitmeid ning et tulevikus mõelda vormel-1 jõudmisele, on väga tähtis teha õiged otsused, et valida parim sari,» kinnitas Korjus.

Just madalamates sarjades teenitud edu järel tehtud valikud määravad edasise karjääri. Viimase kümne aasta Eurocup 2.0 võitjatest on vaid kolm meest jõudnud päris vormel-1 võistlussõitudeni välja – Massa, Scott Speed ja Kamui Koba­yashi. Mitmed sõitjad pole hoolimata üsna edukast esinemisest 3.5 sarjas suutnud kaugemale murda. On ka neid, kes sootuks tipptasemest eemaldunud.

Kurb näide on võtta ka Eestist. 2007. aastal Briti F3 sarja võitnud eestlasest vormelilootus Marko Asmer näis vankumatult tüürivat vormel-1 poole. Ta pääses BMW vormel-1 meeskonda testisõitjaks ning näis olevat vaid aja küsimus, millal eestlane oma debüüdi teeb. Paraku tõmbas BMW allakäik endaga kaasa ka Asmeri ning eestlane ei suutnudki endale uut tiimi leida, sest nappis raha, mida meeskonnad nõudsid.

Seega märkis Korjuse tiimgi juba ka selle hooaja eel, et liiga kaugeleulatuvaid eesmärke pole mõtet püstitada, kuna kukkumine võib valusaks kujuneda. «Pole ju mõtet plaane teha, kuna keegi pole kaitstud sama asja eest, mis juhtus Markoga. Võtame asju sammhaaval, aga loodame parimat,» kinnitas Korjuse isa Aivar Korjus hooaja eel.

Nagu iga noor võidusõitja, ihkab Korjuski kunagi kuninglikku mootorispordisarja pääsemisest, kuid  samas teadvustab ta endale juba 17-aastasena, et selleks on vaja midagi enamat, kui oskust hästi rooli keerata.
«Iga pisiasi loeb. Sõitjal peab olema sõiduoskusi, korralikud sponsorid, aga ka õnne olla õigel ajal õiges kohas,» kinnitas Korjus.

Hetke tabamise parim näide on hispaanlane Jaime Alguersuari, kes Eurocup 2.0 sarjas Korjuse vanusena sai kokkuvõttes alles kuuenda koha, kusjuures parimateks kohtadeks jäid Kataloonia GP kaks teist positsiooni.

Seejärel võitis ta järgmisel aastal sama sarja mis Asmer, sokutas end Red Bulli noortetiimi ja sõidab nüüdseks vaid 20-aastasena vormel-1 tiimis Scuderia Toro Rosso, mille rivistuses kogunud kolm MM-punkti. Korjus oli hispaanlase käekäiguga kursis.

«Ma tean, et see oli Red Bulli noorteprojekt ja eks see tuli tema karjäärile kõvasti kasuks,» arvas Korjus, kes vastas küsimusele, kas ka endal oleks mõistlik mõne vormel-1 tiimi noorteprojektiga liituda: «Eks paistab, mis saab.»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles