/nginx/o/2010/09/20/436007t1hd61d.jpg)
Pauerit! Pauueeriit! kõlavad mitmel häälel hõiked Palu teeninduspunktis Tartu rattamaratoni 66,3. kilomeetril. Justkui oleks seltskond noori oma rikutud eesti keeles rattureid ergutanud.
Palul tahtsid turgutust ka tugevaimad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult pakuvad teeninduspunkti töötajad ingliskeelse kirjapildiga jõujooki. Ja puljongit, banaani, kurki, leiba, soola, rosinaid ja mida kõike veel. Õhkkond meenutab lõunamaist basaari, kus kaupmehed üksteise võidu oma lettidele välja pandud head-paremat pakuvad.
Võrreldes Elvaga, kuhu võitjad enne kella ühte pidevas vihmasajus saabusid, oligi Palu nagu päikeseline kuurort.
«Huh, juba läheb paremaks,» kirjeldab poole kahe paiku Palule jõudnud tartlane Andres Pae, «alguses oli ikka hirmus, selg hakkas valutama, aga nüüd on üles soojenenud – vana mees, läheb nagu diisel aeglaselt käima.»
Vana on 1970. aastal sündinud mehe kohta küll palju öeldud. Juba kaheksandat maratoni sõitnud Pae rada ei kiru, vaid kiidab, et pori on äge. Siiski olla kuskil metsa vahel karm koht olnud, kus pikalt pigem rattakõndi kui sõitu harrastada tuli.
20 kilomeetrit veel
Puhkpilliorkester lisab Palule jõudjatele toonust. Palju pole enam jäänud, veidi üle 20 kilomeetri veel. «Sööma-jooma! Vesiii!» hõiguvad teenindajad.
Kolmveerand kahe paiku jõuavad Palule ka 40 kilomeetri sõitjad. Stardinumbrite paabel (lühema raja numbrid algavad 5000st) muutub väga mitmekesiseks. Aga vahet – kes kust – saab ka numbreid vaatamata teha. Need, kel 60 kilomeetrit seljataga, on tunduvalt tõsisemad.
Numbriga 1570 ratta omanik paneb oma sõiduvahendi toidulaua kõrvale maha, võtab kiivri peast, toob endale paar tõsist peotäit toidupoolist ja asub nosima. «Raske on täna, aga arvan, et kõige hullem on seljataga,» ütleb Harjumaa noormees Reimo Liiv. «Vahepeal oli 15 kilomeetrit selline muda,» näitab ta porikihi paksust, «sõita ei saanud, kõik kõndisid.»
Õnneks olevat maratonisõitjad sõbralik seltskond. Kõigil on raske ja olelusvõitlusega tuhatkond numbrit tagapool tippe ei tegelda. Pigem toetatakse üksteist. Liiv sõitis tänavu esimest korda pikka rada. Esimene kogemus oli tal lühikesel distantsil ja ilusa kuiva ilmaga. Tänavu seadis ta endale kõrgemad eesmärgid ja sai tänu loodusjõududele väga tõsise katsumuse osaliseks.
Laudade tagune on tihedalt rattureid täis. Ei oskagi öelda, kummal pool lauda suurem sebimine käib, kas teenindajate või sõitjate hulgas. Kui arvestada, et teenindajaid on Palul 30 ja teiselt poolt lauda sõidab päeva jooksul mööda üle 5000 väntaja, võib igaüks omad järeldused teha. On muidugi ka neid, kes ratast peatamata veetopsi haaravad ja hoolega edasi nühivad, ent arvestades seda, et Palu on eelviimane teeninduspunkt, on üldiselt selge, et ka visamad vennad vajavad selleks ajaks turgutust.
«Pea valutab juba poole distantsi pealt,» kohmab ratta tagakahvli vahelt muda ja rohututte välja katkuv Läänemaa mees Taivo Stimmer. Hästi pole võimalik aru saada, kuidas tagaratas üldse liikuma on mahtunud. «Olin vahepeal jumala kindel, et enam ei saa hullemaks minna,» kirjeldab ta, «aga nüüd söön kõhu täis ja valmistun kõige hullemaks.»
Vahepeal kuuleb osaliste käest seiklusjutte rajalt. Näiteks seda, kuidas keegi mees pärast seda, kui kogu täiega kuskil ojja sumatas, ratta seljast maha ronis ja seda ojavees mõnda aega edasi-tagasi solgutas. Et siis veidigi puhtama rattaga mudarallit jätkata.
Teeninduse poole peal muutub ärevaks. Maratoni teenindusjuht Rein Kamarik ripub üha tihedamalt telefoni otsas, sest varud kahanevad kohutava kiirusega. Eriti vesi, olgugi et seda sai hommikul üle kahe tonni kohale toodud. Seega ohus on spordijook, puljong jm. Eelmistes punktides olla kraami üle jäänud… Kiiresti tellitakse see Palule.
«Puljongiit! Soooja puljongiit!» käib samal ajal endiselt agar pakkumine. «Õlut ka saab?» kostab teiselt poolt lauda.
Edasi võiduka lõpuni!
Toidupunkti saabub sandaalides ja militaarkiivrit meenutava peakattega rattur. Number 5549 annab aimu, et lühemalt rajalt. «Paremaks ainult läheb,» hõikab ta rõõmsalt, ent tõsineb kohe, «kumm on tühi nii endal kui rattal, nii et kõige hullem on ees.»
Tartlane Aivar Kond on realist ja sõnab, et öise vihma järel tuligi ta rajale arvestusega, et kogu lootus on ainult teeninduspunktidel. «Kõht täis ja edasi võiduka lõpuni,» käib ta loosungi välja, «tegelikult on mul kusagil ka üks konkurent, kellele ei tahaks alla jääda.»
Saabub kaks pütti päästvat vett ja teenindusperest kostab tänulik ohe. Ent… «Aii, krt!» ja õnnest saab hetkega masendus. Veeretamise käigus lööb üks pütt järsku plaksti kaane pealt ja rattureile joogiks mõeldu pahiseb kraavi. Teine jääb õnneks terveks ja mõne aja pärast saabub veelgi veeabi. Ratturid janusse ei jää.
«Musi, mul läheb kindlasti tund aega veel,» prognoosib üks üsna kurnatud moega pedaalija telefonitsi kõige kallimale, «ära auto juurest ära mine.»
---------------------------------------------------------------
Näe, ema teeb sulle ära!
«Halb, halb,» kirjeldab jõgevalane Tarmo Raudsepp Palu teeninduspunkti saabudes enesetunnet. «Raske,» lisab ta naerulsui, andes nii mõista, et ega raskusi trotsides kurb pea olema.
«Tarmo, näe, ema teeb sulle ära,» hõigatakse kõrvalt. Tõsijutt, pea kuuesaja jagu suurema stardinumbriga Marje Raudsepp jõuab peaaegu poja kannul toiduleti äärde.
«Enesetundel ei ole viga, aga pori on palju,» ütleb ta, «ma arvan, et neid mülkaid tuleb siin veel.»
«Oota, ma teen prillid korralikult puhtaks,» manitseb ta naiselikult fotograafi. Tarmo kirjeldab sel ajal rada. Parim lõik olla olnud vahetult enne Palut – 23 km enne lõppu oli kilomeeter allatuult ja allamäge, kus kordagi ei pidanud väntama. Aga muidu olnud rada öö läbi sadanud vihma tõttu paras mülgas.
«Kurat seda teab,» vastab Marje Raudsepp küsimusele, kas kõige raskem on juba seljataga või alles ees. «Tal savi,» kommenteerib poeg, «andke aga ratas ja tema läheb.»
«Ma vihkan pori,» on Marje hing täis, «kui seda paska ei oleks tee peal, võiks sõita küll!» Rohkem ei ole tal aega jutustada, tragi naine pedaalib edasi.
Tarmo pistab veel midagi põske ja teatab, et ema on temast staažikam maratonisõitja – pole ühtegi sõitu vahele jätnud. Tarmo ise tegi kunagi profisporti ja seega alati Tartu rattamaratoni radadele ei jõudnud.
«Täna pole muud eesmärki kui elusana kohale jõuda,» raporteerib ta eht rahvasportlikult, «oluliselt raskem on küll kui tavaliselt – pori sees lihtsalt ei saa rahulikult sõita.»
See-eest võis toitlustuspunktis rahulikult veel paar ampsu võtta, et siis vaatama hakata, kui suure edumaa ema on sisse sõitnud. (TPM)