Eesti pallimängud: kes elab kiviajas, kes on maailmatasemel

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tartu Ülikool/Rocki korvpallur Valmo Kriisa (palliga) on teinud suurepärase viskehooaja. Kahjuks ei saa huvilised kuskilt teada, milliselt positsioonilt meeldib talle kõige enam palli lendu lasta ja millisel juhul on tema tabavus suurim. Kui Kriisa mängiks NBAs, saaks tema harjumuste kohta teada sisuliselt kõike.
Tartu Ülikool/Rocki korvpallur Valmo Kriisa (palliga) on teinud suurepärase viskehooaja. Kahjuks ei saa huvilised kuskilt teada, milliselt positsioonilt meeldib talle kõige enam palli lendu lasta ja millisel juhul on tema tabavus suurim. Kui Kriisa mängiks NBAs, saaks tema harjumuste kohta teada sisuliselt kõike. Foto: Margus Ansu

Ookeanitaguses spordis on viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud arvude ja uue tehnoloogia kasutamine, mis on pallimängude puhul tõstatanud vastuolu n-ö numbriinimeste ja traditsiooniliste võtete eelistajate vahel. Postimees uuris, millisel tasemel on mängueelne ettevalmistus ja tehnoloogia kasutamine Eesti kolmel populaarsemal pallimängualal – korvpallis, jalgpallis ja võrkpallis – ja kui palju jääb see maha maailma absoluutsetest tippudest.

«Eesti korvpalliliidu poolt välja pandud statistika on täiesti absurdne, sealt ei ole võimalik midagi välja lugeda,» ütleb korvpallitreener Priit Vene, et meistriliiga ja eriti noortekorvpalli puhul teeb korraliku statistika puudumine alale karuteene. Vähe sellest, et spordisõpradel jääb infost puudu, peletab see eemale ka skaute, kes tahaks talendikaid noormängijaid hinnata ka millegi muu põhjal, kui ainult mängupilt.

Tagasi üles