Kas meedia võib noorsportlase särava tuleviku rikkuda?

«Ega asi polnudki ainult meedias. Ka treener pidanuks aitama jalgu maas hoida,» arutles juunioride maailmameister Kaire Leibak. Pildil koos endiste treenerite Kersti ja Mehis Viruga. Foto: Liis Treimann

Meedia: Kevin Korjus jõuab vormel-1 sarja! Meedia: Ebe Reier võidab olümpiamedali! Meedia: Anett Kontaveit – Kaia Kanepi mantlipärija! Kuidas mõjutab ajakirjandus noorte sportlaste arengut? Ja kas seesugused pealkirjad on õigustatud?

2005. aasta suvel võitis Kaire Leibak Euroopa noorte olümpiapäevadel nii kolmik- kui ka kaugushüppe. Ühtäkki sumisesid tema ümber telekaamerad, ajakirjanikud ja raadioreporterid.  «Kuulsus on harjumatu,» mõtles Leibak ja nautis seda kõike täiel rinnal.

Aasta hiljem hüppas ta isikliku rekordi 14.43, võitis juunioride maailmameistritiitli ja elu oli lill. Tundus, et see oli alles kõige algus...

Praegu on Leibaku isiklik rekord aga sentimeetri pealt sama. «Pärast võite hakkasin suuri eesmärke välja loopima. Need hakkasid mulle endale laastavalt mõjuma,» meenutas Leibak ja lisas: «Ega asi polnudki ainult meedias. Ka treener pidanuks aitama jalgu maas hoida. Alles nüüd saan aru, kuidas see kõik tegelikult mõjus.»

Tohutu pinge

Leibaku sõnul hellitatakse paljud noorsportlased ära. Nii treenerite kui ka meedia poolt. Alles nüüd mõistab ta seda. Nüüd, kus pole enam ajakirjanduse tähelepanu, igakuist kopsakat toetust ega sponsorautot. «Varem sain 8000 krooni toetust ja elasin nii, nagu tahtsin. Kui oli midagi vaja, siis ostsin. Nüüd on toetus üle poole  vähenenud ja autot pole. Mõistan, et tegelikult poleks seda autot üldse vaja olnudki. See muutis mind liiga mugavaks,» arutles Leibak.

Tagantjärele vaadates nentis Eesti rekordiomanik, et head tulemused ja tähelepanu lisasid küll entusiasmi ja motivatsiooni, kuid nendega kaasnes ka tohutu pinge. Ta ise hakkas treeningutel iseendalt rohkem ootama kui kunagi varem. Kõik ootasid temalt suuri tulemusi. Neidsamu, mis ta ise ajakirjanduses lubanud oli.

«Hakkasin unistama natuke liiga kõrgelt. Nii noorena ei tohiks suuri eesmärke välja öelda. Ega 17-aastaselt pead otsas pole, võiks arvata, et on, aga tegelikult pole,» nentis Leibak, kellega umbes sama vanalt lendas ajakirjanduse huviorbiiti ka sprinter Ebe Reier.

Kui ta oli võitnud Euroopa noorte olümpiapäevadel 200 meetri jooksus kulla ja saanud noorte MMil seitsmevõistluses 10. koha, võrreldi teda rootslannast olümpiavõitja Carolina Klüftiga.

«Kui Ebe Reierist olümpiamedalivõitjat ei tule, on kuskil tehtud suuri vigu,» arutles Eesti kergejõustikuliidu praegune president Erich Teigamägi Postimehe artiklis. Nimetatud artikkel kandis pealkirja: «Aeg annab arutust, kas Reier hakkab särama nii nagu Klüft.»

Ja aeg andiski arutust – praeguseks on Reier tippspordist väidetavalt loobunud. Klüfti seitsmevõistluse tulemusest jäi teda lahutama täpselt 1504 punkti. Kas põhjus oli sportlases endas, meedia poolt peale pandud pingetes või sootuks milleski kolmandas, ei tea keegi. Reierit ennast ei õnnestunud Postimehel tabada.

Artikleid ei loe

Samamoodi nagu Reierit võrreldi Klüftiga, võrreldakse noort tennisisti Anett Kontaveiti Kaia Kanepiga. Kas Kontaveitist tuleb uus Kanepi? Kontaveit ise tõdes, et meedia tähelepanu pole talle halvavalt mõjunud. Ta isegi ei mõtle sellele. «Kui üks turniir on lõppenud, siis hakkan valmistuma järgmiseks ja asjade üle, mida ma muuta ei saa, kaua ei mõtle,» sõnas Kontaveit.

Meediale ülearu suurt tähelepanu ei pööra ka vormelisõitja Kevin Korjus. Samas tõdes ta, et vahel on raske seda märkamata jätta. «Mõnikord viskab liigne tähelepanu nii-öelda kopa ette küll,» märkis Korjus ja lisas: «Sportlasel on niigi pinged peal ja siis veel paneb meedia ka omad ootused.Ega see hea ole.» Praegu arutletakse enamikus Korjust puudutavates artiklites tema võimalusi pääseda autospordi kuninglikku vormel-1 sarja. Ja see on Korjuse sõnul paratamatu.

«Mina püüan nendele asjadele mitte mõelda ja keskenduda sellele, et ka järgmisel aastal võimalikult hästi sõidaksin,» ütles Korjus, kelle sõnul loeb ta endast vaid üksikuid artikleid.

Samamoodi nagu ka juunioride eksmaailmameister Aivar Rehemaa. Mida aeg edasi, seda pingevabamalt ta meediasuhtlust aga võtab. «Esialgu pabistasin korralikult, et kas ütlen ikka kõike õigesti. Isegi praegu, kui mingeid artikleid loen, siis mõtlen, et mis mul küll arus oli,» meenutas Rehemaa, kelle sõnul pani suur ootus talle endalegi pinge peale.    

Ent kas meedia võib noore sportlase karjääri rikkuda? «Kindlasti! See sõltub kõik sellest, kui tugev on sportlane ise. Minu puhul selle taga asi kinni pole – pigem ikka iseendas,» vastas Rehemaa.

Sama tõdes ka 2007. aasta U23 MMil pronksi võitnud suusataja Piret Pormeister. Enda sõnul pole ta kõiki endast kirjutatud artikleidki läbi lugenud. «Kui sportlasel on pikemaajalised eesmärgid, siis ei taha ta kõrvalisele tähelepanu pöörata. Mind isiklikult meediatähelepanu ei muutnud. Küll aga võis see mõjutada treenereid, kes minuga töötasid,» nentis Pormeister.

Ka mullu komeedina korvpallitaevasse tõusnud Rain Veideman kinnitas, et teda meedia huviorbiiti tõusmine mõjutanud pole.  Siiski tõdes ta, et mingil momendil hakkas liigne tähelepanu isiklikku elu segama. Kord tahtis lugu teha üks väljaanne, siis teine, siis kolmas…

«Esimesed lood kannatasin ära, aga siis hakkas neid järjest tulema. Vastik oli endast igal pool artikleid näha,» ütles Veideman, kelle sõnul ta ajakirjanike üllitisi ei vaadanud. «Pilte vaatasin, aga rohkem mitte. Teadsin juba niikuinii, mis ma rääkisin, ja enda juttu on imelik lugeda. See on sama nagu videotega, et kui ise rääkima hakkad, keerad hääle vaiksemaks.»

Kevadel keskkooli lõpetanud Veideman meenutas esimesi artikleid ka läbi huumoriprisma. «Kõige imelikum oli see, kui osad õpetajad tulid autogrammi küsima,» muigas Veideman, kes jäi enda sõnul ikka iseendaks. Pilvedesse ta ei tõusnud.

Igal aastal kõrbevad Euroopasse tulnud uued Diego Maradonad

Jalgpallis on tavaks saanud, et lootustandvat noort mängijat hakatakse kohe võrdlema ala suurkujudega. Üldiselt paistavad sellise käitumisega silma Lõuna-Ameerika gigandid Brasiilia ja Argentina, kes tituleerivad oma andekaid pallureid vastavalt siis uueks Peleks või uueks Maradonaks.

Eriti harrastavad sellist tituleerimist argentiinlased, kes kõigi nende aastate jooksul näinud vaid üht meest, keda enam-vähem Maradonaga võrrelda saab. 90ndate lõpus kandis uue Maradona tiitlit mitu vutimeest, kuid päris käest läksid asjad millenniumivahetusel, kui uusi loodetavaid legende hakkas tulema kui seeni pärast vihma.

2001. aastal liitus Barcelonaga noorte maailmameistrivõistlustel pidurdamatu olnud Javier Saviole, kes paraku Kataloonia suurklubis kanda kinnitada ei suutnud ja veetis oma karjääri keskpärasemates meeskondades. Nüüd pallib ta  Portugalis Benficas.

2002. aastal tuli Euroopasse revolutsiooni tegema Juan Roman Riquelme, kuid Barcelona loobus temast kiiresti. Riquelmest sai küll suurepärane mängumees ja ta oli koduklubile Villarrealile ääretult kasulik, kuid «uuest Maradonast» oli asi kaugel.

2006. aastal maabusid Vanas Maailmas Carlos Tevez ja Sergio Agüero, kellest nüüdseks saanud head, kuid mitte legendimärkidega jalgpallurid. Ainukene jalgpallur viimasel kümnendil, kellest tõepoolest õigusega suuri tegusid loodetakse, on 2005. aastal Barcelona esindusmeeskonda murdnud Lionel Messi.

Praegu vaid 23-aastane jalgpallur on viimastel aastatel Euroopas olnud üliedukas, kuid ka temale võis meedia liiga suur tähelepanu mõjuda. Nimelt ei jõudnud Messi suvistel maailmameistrivõistlustel kordagi väravani, mida temalt kogu turniiri vältel oodati. (PM)

Kommentaarid

Raul Rebane
meediaekspert

Väga tihti lähevad meedia ja sportlaste huvid vastuollu. Meedial on vajadus staari järele, ja viimasel ajal just võimalikult konfliktse staari, kes räägiks ausalt kõik ära.

Sportlase ja tema tugigrupi huvi on aga luua midagi muud, neil sellist huvi pole. Neil on omad eesmärgid. Seetõttu hakkavad meedia ja spordi huvid üksteisest lahknema. See ei esine üksnes Eestis, vaid üle kogu maailma.

Päästab see, et inimestel on hakanud kujunema kaitsemehhanismid – öeldakse, et see on ju meedia, seda pole mõtet tähele panna. Meedia seisukohalt on see väga halb.

Mis puutub noortesse sportlastesse, siis paljud neist on oma lähedastele ja teistele ennast nii-öelda tõlkima hakkama – et ma pole selline, ma olen hoopis midagi muud. Tihtipeale pole noored sportlased ja nende treeneridki valmis meediaga suhtlema. Meediaõpe peaks kooliski põhjalikum olema. Kõike tuleb ju õppida. (PM)

Aave Hannus
spordi­psühholoog

Suurim oht on tekkivad pinged. Äkitselt meedia huviorbiiti sattumine kipub noores sportlases tekitama ärevust, kas ta ikka suudab talle pandud ootustele-lootustele vastata. Ühest küljest on tähelepanu meeldiv, kuid teisalt võib see tekitada hirmu.

Noor sportlane ju alles areneb ja otsib oma piire ning kui järsku need piirid talle seatakse, satub ta segadusse. Spordiga on nii, et seda ei saa matemaatiliselt arvutada.

Võistlustel pole statistilised erinevused nii suured ning kontrollimatuid tegureid on seejuures liiga palju. Üksikute tulemuste pealt liialt suuri ootusi seada on vale. Lisaks pingutusele ja võimekusele loevad võistlustel paljud pisiasjad.

On loomulik, et sportlane ei saa olla aasta vältel kogu aeg tippvormis, ja tagasilöökide korral võidakse murduda. Kindlasti on see ka individuaalselt erinev ning seda mõju ei saa ennustada. (PM)