Poksi kullafond – kümme matši, mis on suurte tähtedega ajalukku kirjutatud
Vaata fotosid ajaloolistest matšidest!

Ööl vastu pühapäeva toimub Las Vegases läbi aegade kõige kallim poksimatš. Auhinnarahana jagatakse kergkeskkaallaste ameeriklase Floyd Mayweather jr ja filipiinlase Manny Pacquiao vahel 300 miljonit USA dollarit, millest tulemusest hoolimata läheb 60 protsenti Mayweatherile.

Lisaks jagatavale rahahulgale läheb matš ajaloo annaalidesse sellegi poolest, et see on üks oodatumaid duelle läbi aegade. Kuigi on räägitud, et matš on viis aastat hilinenud, on kindlasti tegemist käesoleva sajandi seni kõige tähelepanuväärsema matšiga. Postimees vaatas tagasi poksiduellidele, mis on kirjutatud suurte tähtedega ala ajalukku.

Jack Johnson vs James Jeffries (1910, Reno)

– Johnson võitis 15. raundis tehnilise nokaudiga

Johnsonist sai 1908. aastal esimene mustanahaline poksi raskeakaalu maailmameister, ta tõusis sellele troonile Sydneys Tommy Burnsi alistamise järel. Seejärel hakati USAs paaniliselt otsima uut «suurt valget lootust». Lõpuks suudeti pensionipõlvest tagasi poksiringi meelitada James Jeffries ja sellega jõudis kätte 20. sajandi esimene «sajandi matš».

Farmerina elatist teeninud endise maailmameistri aitas kuue aasta pikkuse pausi järel ringi meelitada sel ajal uskumatuna tunduv auhinnaraha – 120 000 USA dollarit. USA iseseisvuspäeval 4. juulil peetud matš oli planeeritud 45 raundi pikkusena, kuid 15. raundi lõpuks ei olnud Jeffries enam võimeline võidu eest võitlema ja tema nurgast visati ringi valge rätik (enne seda oli Johnson ta kaks korda põrandale löönud – need olid esimesed korrad tema karjääris).

Sellele matšile järgnesid rassirahutused rohkem kui 50 USA linnas, 20 inimest sai surma ja sajad vigastada. Johnson valitses raskekaalu veel viis aastat ning kaotas siis tiitlimatšis uuele «suurele valgele lootusele» Jess Willardile. Hiljem väitis Johnson küll, et oli kaotanud meelega. Peale selle, et Johnson tõusis esimeseks mustanahaliseks raskekaalupoksi maailmameistriks, jäi ta paljudele hambu ka sellega, et abiellus kolm korda, võttes iga kord valgenahalise naise.

Jack Johnson (vasakul) on James Jeffriesi 1910. aastal Renos toimunud poksi raskekaalu tiitlimatšis pikali löönud. Foto:

FOTO: SCANPIX

Jack Dempsey vs Gene Tunney (1927, Chicago)

– Tunney võitis kohtunike häältega

Jack Dempsey (vasakul) ja Gene Tunney 1927. aasta raskekaalu tiitlimatšis. Foto:

FOTO: SCANPIX

1927. aastal toimus esimene poksimatš, mille piletimüügi tulu ületas miljon USA dollarit. Raskekaalu tiitlikaitsja Gene Tunney ja endise meistri Jack Dempsey duell tõi Chicago Soldier Fieldile 103 000 pealtvaatajat ja kokku teeniti piletimüügist toona uskumatud 2,65 miljonit USA dollarit.

Mehed olid omavahel kohtunud juba aasta varem ning siis teenis Tunney kohtunike häältega võidu. Kordusmatši eel oli vaatamata sellele siiski favoriidiks Dempsey, kes kuulus 1920ndate suurimate spordisangarite sekka, ta oli rahva poolt palavalt armastatud ning väidetavalt ka Chicago maffiabossi Al Capone’i suur lemmik. Viimane fakt polevat aga poksistaarile endale meeldinud.

Kordusmatši ajaks poksireeglid olid veidike muutunud: nüüd anti põrandale löödud meestele püsti tõusmiseks aega kümme sekundit. Püsti jäänud poksija pidi aga vastasest kohe eemalduma.

Lisaks eespool mainitud suurele rahahulgale on matš läinud ajalukku ka sellega, et Tunneyle anti seitsmendas raundis ikkagi 13 sekundit aega, et jalule tõusta. Selles võib Dempsey süüdistada vaid iseennast, kuna ta ei eemaldunud nokauteeritud vastasest kohe. Kaheksandas raundis lõi omakorda juba Tunney vastase põrandale ning kümnenda raundi lõpus kuulutati ta ka kohtunike häältega ka võitjaks.

Joe Louis vs Max Schmeling (1938, New York)

– Louis võitis 1. raundi nokaudiga

1936. aastal alistas Schmeling New Yorgis Yankee staadionil nokaudiga Louise, mispele tituleeris Adolf Hitler poksija Saksamaa kangelaseks. Kaks aastat hiljem kohtusid mehed samas kohas uuesti ning siis oli matšil veelgi suurem poliitiline maik juures.

Kuigi sakslased rakendasid Schmelingi propagandamasina ette ja matšist on räägitud kui «võitlusest natside vastu», ei pooldanud Schmeling tegelikult Hitleri režiimi. Tal oli juudist mänedžer ning tema sugulastel ei lubatud USAsse matši vaatama sõita, kuna kardeti, et ta ei pruugi sealt enam kodumaale naasta.

Louis sai legendaarses 1938. aasta matšis võitjana triumfeerida juba kaks minutit ja neli sekundit pärast duelli algust. «Terve riik lootis minu peale,» ütles Valges Majas presidendi Franklin Delano Roosevelti vastuvõtul käinud Louis.

Hilisemas elus läks paremini sakslasel, kellest sai edukas ärimees. Louis suutis aga oma raha läbi lüüa ja temast sai Las Vegases Ceasars Palace’i ukse peal tervitaja. Mehed jäid aga headeks sõpradeks, Schmeling saatis ameeriklasele aeg-ajalt raha ja maksis ka osaliselt tema matuste eest.

Toonane duell on andnud panuse ka filmimaailma – matš kanti «Rocky IV» filmi tarbeks üle külma sõja konteksti ning nii heitlevad kinolinal ameeriklane Rocky Balboa ja venelane Ivan Drago.

Joe Louis (vasakul) on 1938. aasta raskekaalu tiitlimatšis nokauteerinud Max Schmelingu. Foto:

FOTO: SCANPIX

Joe Frazier vs Muhammad Ali (1971, New York)

– Frazier võitis kohtunike häältega

Joe Frazier on 1971. aasta raskekaalu tiitlimatšis saatnud Muhammad Ali põrandale. Foto:

FOTO: SCANPIX

«Sajandi matšiks» tituleeritud heitlus on olnud üks poksiajaloo oodatuimaid duelle, mis täitis ka kõik sellele pandud lootused: kahe seni võitmatu raskekaallase vahel käis vihane andmine kogu 15 raundi jooksul. Matši, kus mõlemale mehele oli auhinnarahana garanteeritud 2,5 miljonit USA dollarit, võitis lõpuks kohtunike häältega kindlalt tiitlikaitsja Frazier. Alile oli see karjääri esimene kaotus. Tulise lahingu järel poksiringis viidi mõlemad mehed otse haiglasse ning alguses levisid isegi kuulujutud, et üks poksija on surnud. Hiljem kohtusid kaks poksiikooni omavahel veel kaks korda ja osaliste enda sõnutsi ei olnudki surm seekord kaugel.

Matš sai eriti palju kõlapinda, kuna Ali oli hiljuti vabanenud rohkem kui kolme aasta pikkusest võistluskeelust, mis määrati talle sõjaväeteenistusest eemale hoidmise tõttu (USA osales samal ajal Vietnami sõjas). Nii jagunes ka USA kaheks leeriks. Alid toetasid mustanahalised, liberaalid, noored, Vietnami sõja vastased ja inimõiguste eest võitlejad. Frazieri poolt oli valgenahalised ning kogu konservatiivne USA. Nii nimetaski Ali oma vastast onu Tomiks, mis mustanahalisele ameeriklasele oli sulaselge solvang.

Huvi matši vastu oli nii suur, et 20 000 inimest mahutavale Madison Square Gardenile said pileti vaid üksikud kuulsused ja seega pidid ka nemad välja tulema loominguliste trikkidega. Frank Sinatra pääses ringi äärde lõpuks vaid seetõttu, et temas sai matši tarbeks ajakirja Life fotograaf.

George Foreman vs Muhammad Ali (1974, Kinshasa)

– Ali võitis 8. raundi nokaudiga

Poksiajalugu teab kahe suurmehe matši nime alla «The Rumble in the Jungle» («Madin džunglis»). Hiljem on seda nimetatud ka 20. sajandi suurimaks spordisündmuseks, kuna huvi matši vastu oli ülemaailmne. Kaheksandas raundis Foremani nokauteerinud Alist sai kuulsaim inimene maakeral ning kaotaja tõusis samuti oma kuulsuse tipule.

Selgeks favoriidiks peeti algselt 25-aastast Foremani, kes oli seni võitnud kõik 40 matši, neist 37 nokaudiga. 32-aastast Alid peeti juba vanaks ja väsinuks. Matši algusega mõistiski Ali, et peab hakkama vastast väsitama või muidu väsib ta ise ja on tugeva löögiga Foremanile lihtne saak. Nii taganes Ali ringi äärde, toetus tihtilugu köitele ja blokeeris vastase lööke. Oma võimalust oodates suutis ta lõpuks Foremani põrandale saata ning taas poksimaailma valitsejaks tõusta.

Maailmakaardile tõusis selle matšiga ka Kongo Demokraatlik Vabariik, kus tiitliheitlus peeti. Tegemist oli kuulsa promootori Don Kingi esimese suurema vägitükiga. Matš peeti Kesk-Aafrikas tänu sellele, et King oli suutnud sõlmida mõlema poksijaga viie miljoni USA dollari suuruse lepingu, ehkki tal polnud seda raha kuskilt võtta. Lõpuks tõttaski Kingile appi toona Zaire nime kandnud riigi president Mobutu Sese Seko, kes lootis sellega tekitada oma rahvas vaimustust ja püsida pikemalt võimul. Lõpuks valitseski ta riiki oma surmani 1997. aastal.

Muhammad Ali (vasakul) ja George Foreman 1974. aasta raskekaalu tiitlimatšis Kinshasas. Foto:

FOTO: SCANPIX

Muhammad Ali vs Joe Frazier (1975, Manila)

– Ali võitis 14. raundi tehnilise nokaudiga

«Thrilla in Manila» («Põnevik Manilas») oli Ali ja Frazieri kolmas omavaheline duell. Esimese võitis mäletatavasti Frazier, kuid 1974. aastal sai Ali revanši. Meeste teine omavaheline matš ei ole ajalukku eriti suurte tähtedega läinud, kuid see-eest kolmas on leidnud endale väärika koha.

Seekord peeti tiitlimatš Filipiinidele samadel asjaoludel, mis oli Ali ja Foremani aasta varem viinud Aafrika südamesse. Filipiinide president Ferdinand Marcos soovis saada rahvusvahelist tähelepanu ja viia vaesuses elava rahva mõtted mujale.

Suure suu poolest tuntud Ali solvas ka selle duelli eel Frazierit. Matš ise oli taas tõeline vaatamisväärsus ja seda peetakse läbi aegade üheks brutaalsemaks. Nagu hiljem on kirjutatud, jagasid Ali ja Frazier teineteisele kümneid ja kümneid nii võimsaid lööke, mis oleks iga teise mehe maha niitnud. Üheksanda raundi lõpus hakkas Frazieril üks silm kinni paistetama ja 13. raundi lõpuks oli tal juba nägemisega raskusi.

14. raundi (kavas oli 15 raundi) lõpus olid mõlemad mehed aga täiesti läbi. Ali laskis oma abimehel Herbert Muhammadil endal kindad käest võtta, kuna ta ei suutvat enam jätkata. Vahetult enne seda teatas aga Frazieri treener Eddie Futch, et ei saa lubada enam oma hoolealusel jätkata ja Ali on võitja.

«See on läbi. Mitte keegi ei unusta mitte kunagi sinu tänast esitust,» teatas Futch oma hoolealusele. Siiski ei suutnud Frazier oma juhendajale seda sammu hiljem täielikult andestada. Ajalukku on läinud ka võiduka Ali matšijärgsed sõnad: «Ma ei ole mitte kunagi surmale nii lähedal olnud.»

Muhammad Ali (vasakul) ja Joe Frazier. Foto:

FOTO: SCANPIX

Larry Holmes vs Gerry Cooney (1982, Las Vegas)

–  Holmes võitis 13. raundi tehnilise nokaudiga

Gerry Cooney (paremal) ja Larry Holmes 1982. aasta raskekaalu tiitlimatšis. Foto: Youtube

FOTO: SCANPIX

1982. aastaks ei olnud raskekaalus 22 aastat olnud valgenahalist maailmameistrit ning promootorite õnnistuseks kerkis esile iiri päritolu ameeriklane Gerry Cooney, kes oli valmis vastu astuma maailmameistrile Larry Holmesile.

Senise karjääri jooksul kõik 25 matši võitnud Cooneyst sai järgmine «suur valge lootus». Holmesi promootori Don Kingi ja mänedžeri Dennis Rappaporti eestvedamisel korraldati üks poksiajaloo võimsamaid kampaaniaid matši tutvustamiseks ja seejuures oli põhirõhk just meeste nahavärvil.

Loomulikult olid sellel ka tagajärjed. Nii lubasid valgenahalised ekstremistid Holmesi maha lasta kohe, kui ta ringi astub. Mustanahalised lubasid samuti relvad haarata, kui keegi peaks Holmesi ründama. Seetõttu oli matši ajal areeni ümbritsevate majade katustel hulgaliselt politseisnaipreid, kes olid valmis rahurikkujaid kohe tulistama.

Cooney osutas Holmesile küll tugevat vastupanu, kuid kahel korral suutis nimekam mees vastase ka põrandale lüüa. Cooney püüdis kõik 15 raundi ikkagi visalt vastu pidada, kuid oli saanud juba piisavalt raputada ning 13. raundi lõpus viskas tema treener Victor Valle ringi valge rätiku.

Marvin Hagler vs Thomas Hearns (1985, Las Vegas)

– Hagler võitis 3. raundis nokaudiga

Marvin Hagler (vasakul) ja Thomas Hearns 1985. aasta tiitlimatšis. Foto: Youtube

FOTO: SCANPIX

1980ndatel oli poksi keskkaalus kuldajastu, omavahel jagasid puid ja maid sellised legendid nagu Ray Leonard, Roberto Duran, Thomas Hearns ja Marvin Hagler. Nende meeste omavahelistest heitlustest on vahest kõige legendaarsemaks saanud Hearnsi ja Hagleri duell 1985. aastal Las Vegases.

Toonast tiitlimatši reklaamiti esmalt nime «The Fight» («Võitlus») all, kuid praegu teatakse seda kui «The Wari» («Sõda»). Tiitlimatš sai läbi juba kolmandas raundis ja lõppes Hagleri võiduga, kuid selle aja jooksul sai näha üht läbi aegade vihasemat võitlust, kus omavahel jagati vastastikku võimsaid hoope.

Nii kirjutaski The Guardiani ajakirjanik Kevin Mitchell, et alla kaheksa minuti kestnud matš oli niivõrd brutaalne ja sündmusterohke, et seda meenutatakse ka kolm aastakümmet hiljem (matšist möödus 30 aastat 15. aprillil).

Mike Tyson vs Michael Spinks (1988, Atlantic City)

– Tyson võitis 1. raundi nokaudiga

Tegemist oli kahe seni vaid võite tunnistanud mehe tiitliheitlusega. Kõik karjääri senised 34 matši võitnud Tysonil oli kolm meistrivööd ja kõigil 31 korral vastase alistanud Spinksil üks. Seda duelli oli pikalt oodatud ja meeste senist võimsat karjääri arvestades tõmmati paralleele Muhammad Ali ja Joe Frazieri 1971. aasta duelliga.

Michael Spinks (vasakul) ja Mike Tyson 1988. aasta raskekaalu tiitlimatšis. Foto: Youtube

FOTO: SCANPIX

Tegelikult aga suurest poksiõhtust asja ei saanud, kuna läbi aegade noorim raskekaalu maailmameister Tyson saatis oma vastase juba 91 sekundi järel ööbikuid kuulama. Siiski oli see 70 miljoni USA dollariga tolleks hetkeks ajaloo kõige tulusam poksimatš. Duelli võõrustanud Atlantic City mängupõrgud teenisid selle nädalavahetusega 344 miljonit USA dollarit kasumit.

Tyson oli selleks ajaks juba oma kuulsuse tipul ning tema «vägiteod» väljaspool poksiringi tõmbasid aina enam tähelepanu. Loomulikult olid värvikad ka tema väljaütlemised. Hiljem on kirjutatud ja räägitud, et ta suutis Spinksile hirmu nahka ajada juba oma sõnadega. Pealekauba nägi Tyson ka hirmuäratav välja.

«Ma kavatsen Spinksi tahtejõu murda. Ma olen valmis kõiki alistama. Kui ma kellegagi poksin, siis tahan murda tema tahtejõu. Kavatsen võtta talt tema mehisuse. Tahan tema südame välja rebida ning seda talle näidata. Inimesed ütlevad, et selline jutt on primitiivne ja ma olen loom. Siiski nad maksavad 500 dollarit, et mind näha. Olen sõdalane ja kui ma ei poksiks, siis ma rikuks kusagil seadust. See on minu loomuses,» teatas Tyson enne matši.

«Natuke terrorit elus tuleb ikka kasuks,» oskas ehmunud Spinks selle peale vaid kosta. Kui Tyson vaimustas poksimaailma veel aastaid, siis Spinks teatas kuu aega hiljem karjääri lõpust ning rohkem ta ringi ei tulnudki.

Evander Holyfield vs Mike Tyson (1997, Las Vegas)

– Holyfield võitis, kuna Tyson diskvalifitseeriti hammustamise tõttu

See oli kahe suurmehe teine omavaheline kohtumine, mida tänapäeval peetakse vast isegi kõige kuulsamaks poksilahinguks. 1996. aastal olid mehed esimest korda tiitlimatšis kohtunud ja üllatuslikult suutis Holyfield tehnilise nokaudiga Tysoni 11. raundis alistada. Tüli kahe poksija vahel tekkis juba esimese duelliga, kuna Tyson süüdistas vastast sihilikus peaga löömises. Kohtunike arvates ei olnud Holyfieldi tegevuses aga midagi tahtlikku. Seega oli küllaldaselt põhjust kordusmatšiks, millest sai esimene saja miljoni USA dollari suuruse auhinnafondiga poksiduell.

Meeste teine omavaheline kohtumine oli kavas taas Las Vegases ning taas lõid kired kohe alguses lõkkele. Tyson süüdistas jälle vastast peaga löömises ning teises raundis tabas Holyfieldi pea Tysonit nii, et viimane sai parema silma kohale sügava haava.

Kohtunik Mills Lane’i hinnangul olid pealöögid olnud juhuslikud, kuid Tyson läks marru. Kolmandas raundis hammustas ta kaks korda Holyfieldi kõrvast, seejuures esimesel korral sai ta vastase kõrvast ka tüki kätte.

Kui pärast esimest intsidenti võeti Tysonilt kaks punkti maha, siis kolmanda raundi lõppedes hindas Lane olukorda ja otsustas Tysoni diskvalifitseerida. Sellele otsusele järgnes saalis tõeline kaos. «Üritasin talle ikkagi veel kallale tormata. Tahtsin hävitada kõik tema nurgas olevad inimesed. Kuidagi saadi mind siiski ringist välja ja toimetati saalist ära. Teel riietusruumide poole visati mind vee-, mahla- ja õllepudelitega. Siis üritasin ma üle piirdeaia ronida ja neile inimestele kere peale anda. Õnneks tõmmati mind ka sealt tagasi,» meenutas Tyson matši järel toimunut oma autobiograafias.

Tysonile määrati seejärel võistluskeeld ja kolme miljoni dollari suurune trahv. Ringi naasis ta 1999. aasta alguses, kuid oma paremate päevade tasemele enam ei jõudnudki. 2009. aastal palus Tyson Oprah Winfrey Show’s Holyfieldi käest vabandust ning sai ka andeks.

Läbi aegade üks kurikuulsamaid matše leidis aset 1997. aastal, kui Mike Tyson (vasakul) hammustas Evander Holyfieldi kõrvast. Foto:

FOTO: SCANPIX

Läbi aegade noorim raskekaalupoksi maailmameister Mike Tyson. Foto:

FOTO: SCANPIX

Veidike rahanumbreid ka 2. mail toimuvast Mayweatheri ja Pacquiao suurmatšist:

Mayweather - Pacquiao duelli rahaline pool. Allikas:

FOTO: GRAPHIC NEWS

Tagasi üles