Seekord peeti tiitlimatš Filipiinidele samadel asjaoludel, mis oli Ali ja Foremani aasta varem viinud Aafrika südamesse. Filipiinide president Ferdinand Marcos soovis saada rahvusvahelist tähelepanu ja viia vaesuses elava rahva mõtted mujale.
Suure suu poolest tuntud Ali solvas ka selle duelli eel Frazierit. Matš ise oli taas tõeline vaatamisväärsus ja seda peetakse läbi aegade üheks brutaalsemaks. Nagu hiljem on kirjutatud, jagasid Ali ja Frazier teineteisele kümneid ja kümneid nii võimsaid lööke, mis oleks iga teise mehe maha niitnud. Üheksanda raundi lõpus hakkas Frazieril üks silm kinni paistetama ja 13. raundi lõpuks oli tal juba nägemisega raskusi.
14. raundi (kavas oli 15 raundi) lõpus olid mõlemad mehed aga täiesti läbi. Ali laskis oma abimehel Herbert Muhammadil endal kindad käest võtta, kuna ta ei suutvat enam jätkata. Vahetult enne seda teatas aga Frazieri treener Eddie Futch, et ei saa lubada enam oma hoolealusel jätkata ja Ali on võitja.
«See on läbi. Mitte keegi ei unusta mitte kunagi sinu tänast esitust,» teatas Futch oma hoolealusele. Siiski ei suutnud Frazier oma juhendajale seda sammu hiljem täielikult andestada. Ajalukku on läinud ka võiduka Ali matšijärgsed sõnad: «Ma ei ole mitte kunagi surmale nii lähedal olnud.»