Vennikase teekond: 35 tundi, 246 km ja 22 600 kulutatud kilokalorit

Heleen Vennikase ja tema isa Peetri näod räägivad pärast Spartathloni lõpetamist enda eest. Foto: Erakogu

Kas olete sõitnud autoga Tallinnast Valka? Pärast olid jalad valusad ja tülpimus suur? Järgmine kord, kui samad mõtted pähe tulevad, mõelge 22-aastasele Heleen Vennikasele, kes läbis sama vahemaa joostes.
 

Ainult et Vennikas ei teinud seda Eestis. Ta jooksis nädalavahetusel toimunud 246 km ultrajooksul Ateenast Spartasse ehk Spartathlonil. Nii öösel kui päeval, nii vihmas kui päikeses. Isegia valusate jalakrampidega…ühtekokku võttis see 35 tundi, viis minutit ja 53 sekundit.

Vennikasest sai ajaloo noorim inimene, kes Spartathloni läbinud. Temast sai esimene eestlanna, kes seesugusel jooksul finišisse jõudis.

Ja emotsioonid? «Oi issand! Ma olin nii õnnelik! Nii palju inimesi oli seda vaatama tulnud, kõikidel silmad särasid ja kõik karjusid: Heleen, Heleen!» meenutas Vennikas ja lisas: «Võtsin Eesti lipu õlgadele ja olin lihtsalt üliõnnelik.»

Isa Peetri sõnul sai tütrest lausa kohalik kangelanna. Sama palju tähelepanu olevat pööratud vaid võitjatele. «Kõik hüüdsid, et vaadake, see tüdruk tuleb nüüd! Ta on meil ju nii kena ka!» sõnas Peeter Vennikas.
Ema katkestas

Pärast jooksu pandi eestlased spetsiaalsele toolile istuma, võeti tossud jalast ning pesti ja raviti nende kurnatud jalgu õlis. Seejärel viidi nad taksoga hotelli. Õhtul kell kümme vajus 100. finišeerinud Heleen Vennikas voodisse ja ärkas… hommikul kell seitse! «Ma ei saanud kauem magada, uni läks ära,» muigas ta.

Tegelikult ei läbinud Heleen Vennikas seda teekonda sugugi mitte üksi. Tema kõrval oli pidevalt ka isa Peeter, kes lõpetas sama jooksu juba neljandat korda. Ema Pille oli kõhuprobleemide tõttu sunnitud jooksu katkestama. «Kuna meil hakkas ajalimiit täis saama, siis pidime ta maha jätma,» selgitas 101. lõpetanud Peeter Vennikas.

Suuresti tänu isale suutis Heleen Vennikas finišisse jõuda. Tema kirjutas plaani, kuidas rada võimalikult muretult läbida. Tema toetas, julgustas ja ergutas tütart. «Igas punktis oli ajalimiit ja see läks peaaegu alati kohe meie järel lukku. Teadsin, palju välja pigistada tohib,» rääkis Peeter Vennikas.

Tema tütar ei salanud, et 246-kilomeetrist jooksu kergeks nimetada oleks pehmelt öeldes liialdus. Katkestamismõtteid ei tulnud kummalgi neist aga hetkekski pähe. Hoolimata sellest, et pimedas joostes said mõlema otsmikulambid tühjaks. Ja hoolimata sellest, et öösel jooksid nad paduvihmas.

Koer jooksis kaasa

«Korintose punktini oli kõige raskem jõuda, sest siis oli palav – 28 kraadi. Mu mõlema jala reis läks krampi. Võtsin magneesiumi ja läks üle. Aga üldiselt oli kõik väga tore – nautisime loodust ja üks koer jooksis meiega lausa neli kilomeetrit kaasa! Koolibussid sõitsid mööda ja õpilased kiljusid. Nad olid nii õnnelikud!» meenutas Heleen Vennikas.

Kogu jooksu üheks raskeimaks osaks peetakse tõusu 1150 meetri kõrgusel asuva Sangase mäe tippu. Seal asendus eestlaste jooks mägironimisega. Just selles punktis kutsuti neid ka katkestajate bussi, sest nad olid jooksurajal viimased.

«Ütlesin, et me ei kavatsegi katkestada! Selle tõusu võtmine oli nii ilus, tekkis tunne, nagu tee läheks otse taevasse. Kohati oli siis juba action-filmi kangelase tunne,» muigas Heleen Vennikas, kel enda sõnul jooksu ajal erilisi mõtteid peas polnud.

Enamiku ajast valitses peas tühjus. «Jooksu ajal distantsi peale ei mõtle. See on rohkem nagu märkamise aeg. Ainuke asi, mille peale mõtled, on see, mida järgmises punktis süüa ja juua,» arutles ta.

Nii üllatav kui see ka pole, aga vahepunktides jõid nad enamjaolt kokakoolat ja sõid kartulikrõpse. «Sõin ka tomatit soolaga, suppi, rosinaid, banaani ja ühe šokolaadimuffini,» rääkis Heleen Vennikas, kes kulutas kogu teekonnaga 22 600 kalorit.

Mis vast kõige olulisem – miks seesugune teekond üldse ette võtta? Mis viib ühe noore eestlanna Kreekasse, et 246 km läbida? «Olin lugenud inimeste kogemustest, kes olid sama jooksu läbinud. Üks mees kirjutas, et tundis end 120 km läbimise järel nii vabana, et viskas pikali ja lihtsalt nuttis. Nagu väike laps. Ka mina kogesin samasugust eufooriatunnet. Teadsin juba kolm aastat tagasi, et tahan selle jooksu läbida,» vastas ta.
Erilisi auhindu jooksjatele polnud – T-särgid ja medal. Aga Heleen Vennikase sõnul ongi see täiesti teisejärguline. Auhindade järele sinna ei minda. «Selle jooksu käigus õpid pisiasju märkama,» sõnas ta.

Spartathloni võitis itaallane Ivan Cudin 23 tunni, 3 minuti ja 6 sekundiga. Naistest oli kiireim inglanna Emily Gelder ajaga 30 tundi, 17 minutit ja 3 sekundit. Stardiprotokolli kantud 351 ultrajooksjast lõpetas vaid 128.
 

Vennikas treenib mitmekülgselt

Milline peab olema treenitus, et läbida jooksujalu 246 kilomeetrit? «Inimesed arvavad, et jooksen iga päev sada kilomeetrit, aga tegelikult pole see üldse nii,» muigas Heleen Vennikas, kes harrastaja tasemel tegeleb ka ujumise, rattasõidu ja suusatamisega. «Nädalas jooksen tavaliselt 75–80 kilomeetrit. Enne ultrajookse läbin ühe treeninguga korraga rohkem kilomeetreid. Kõige rohkem olen treeningul jooksnud 60 kilomeetrit järjest. Seda tegin koos emaga.»

Vennikase sõnul on kõige olulisem jooksu ajal positiivseid mõtteid mõelda.

«Ei tohi hakata end haletsema ja vabandusi otsida. Mina õnneks ei otsi enam nii palju vabandusi kui varem. Näiteks Madridis jäin seisma, sest tundsin, et mul on tossu sees kivi. Aga tegelikult polnud seal mingit kivi,» rääkis Vennikas, kes töötab Rocca al Mare koolis hispaania keele õpetajana. (PM)