/nginx/o/2015/03/02/3830025t1h3751.jpg)
Eesti jalgpallikoondise ründaja Frank Liivak märkis hiljuti Postimehele antud intervjuus, et tema vastu on huvi tundnud ka Hollandi jalgpalliliit ning ta on mõelnud võimaluse üle esindada Eesti A-koondise asemel hoopis Hollandi koondist. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak vastas Postimehe palvel kahele teemaga seotud küsimusele.
Aivar Pohlak, kas jalgpalliliit oli enne Postimehes ilmunud artiklit kursis, et Frank Liivaku vastu on aktiivset huvi tuntud ka Hollandi alaliidu poolt ning kui jah, kas olete (koostöös peatreeneriga) kuidagi püüdnud või plaanite teda eraldi veenda, et tal on Eesti koondise tulevikuplaanides selge koht olemas? Ja kuidas kommenteerida Liivaku seisukohta, et alaliit pole temaga pärast viimast meestekoondise mängu ühenduses olnud?
«Ei, teadsime pigem, et enne Napolisse siirdumist oli Frank Liivakut pakutud mitmele Hollandi tippklubile, kuid need ei olnud eestlasest vähemalt sel perioodil huvitatud. Kuna aga Hollandi vutiliidus koondiste eest vastutav tehniline direktor on endine Eesti jalgpallikoondise peatreener Jelle Goes, siis tegime talle peale Postimehe artikliga tutvumist kõne ja saime vastuseks, et Jelle ei tea, kes on Frank Liivak ja ühegi Hollandi vanusegrupi koondise treener ei ole mitte kunagi ka sellenimelist mängijat koondise kandidaatide ringi jaoks välja pakkunud.
Mis puudutab veenmist, siis kehtib meil põhimõte, et Eesti Jalgpalli Liit ei tegele mängijate koondistesse värbamisega – Eesti eest mängimine peab olema iga Eesti kodaniku auasi ja südametunnistuse küsimus ja selle võimaluse vahetamine karjääri huvides mõne teise koondise vastu ei sobi jalgpalli liidu arusaamisega maailma toimimisest.
Frank Liivak on täna oma staatuselt ja tasemelt U-21 koondise mängija, kes saanud esimesed võimalused osaleda ka A-koondise mängudes. Peale viimaseid mänge A-koondises mullu novembris Jordaania ja detsembris Katari vastu on noormees osalenud kahes märtsikuises U-21 koondise mängus Prantsusmaa ja Kasahstani vastu ja minu teada saab ka juuniks kutse selle vanuse koondise kogunemisele.
Pelgan pisut, et kõnealuse intervjuu kaudu esitatud mõte lähtub mängija agendist või agentidest, kes üritavad saada poissi A-koondisesse valikmänguks San Marinoga, loomaks selle kaudu kunstlikku lisafooni uue ja parema klubi leidmisel järgmiseks hooajaks. Loodan samas siiski, et see nii ei ole ja et mängijal on usaldusväärsed nõustajad, sest see on üha olulisem. Probleemse karjäärikõveraga koondislasi on meil ilmselgelt liiga palju, kuigi tasub mainida, et kindlasti mängib selles oma osa ka mängijate ebatäpne enesehinnang. Igaks juhuks lisan, et ma ei räägi praegu Frank Liivakust.»
Kui palju jalgpalliliit on üldse antud teemaga kokku puutunud ning milline on teie põhimõtted-seisukohad niisuguste juhtumite korral, mida tänapäeva maailmas võib ju aina rohkem ette tulla, ka meil Eestis – meenub kas või juhtum Eesti juurtega Erik Paartaluga, kes tundis mäletatavasti huvi Eesti koondise esindamise vastu. Kas sellistes olukordades jätate otsustamise puhtalt mängija enda teha?
«Me ei ole teemaga kuigi tihti kokku puutunud, sest tegutseme kindlate põhimõtete järele, mida ma eespool juba kirjeldasin. Võtame koondisesse eesti keelt kõneleva vene rahvusest noormehe, kes sündinud mittekodanikuna, kuid läbi protseduurireeglite saanud Eesti passi, sest soovib meie riiki esindada. Samas ei motiveeri me neid mängijaid mitte kunagi ega mitte kuidagi kodakondsust omandama, lubades neile kohta koondises, sest kõnealune soov peab lähtuma inimesest endast. Samas ei pea me õigeks kasutada koondises Eesti kodakondsust omavat mängijat, kes Eesti keelt ei oska, sest keel on kultuuri kandja ja sama roll on ka meie jalgpallikoondisel.
Erik Paartalu oli just selline juhtum – suhtlesin temaga, kui ta oli veel noor. Hoolimata eestlasest isast ei osanud Erik sõnagi eesti keelt ja Eesti kodakondsus oli tema jaoks pigem vajalik pääsemaks limiidivabalt mängima Euroopa Liitu. Ka ütles noormees üsna suhtlemise alguses välja, et ootab kutset Austraalia rahvusmeeskonda, U-17 koondisega MM-finaalturniiril mängides oli ta Austraalia meeskonna kapten. Hiljem, kui Rohelise Mandri A-koondises esindamise plaan realiseeruda ei tahtnud, olevat Paartalu väidetavalt soovinud mängida Eesti eest, aga asi oleks jäänud ka siis keeleoskuse puudumise taha ja lisaks polnuks see mingil juhul enda eestlasena tundmisest lähtuv soov. Hiljem, 2013 tegi Paartalu minu teada siiski ka mõned mängud Austraalia eest, aga võin eksida, sest ei jälginud sel ajal enam tema karjääri kuigi hoolsalt. Lisan ka, et suhtlustasandil oli tegi igati meeldiva inimesega ja temas oli midagi eestlaslikku.
Väliseestlasi on noortekoondistest käinud läbi umbes viisteist-kakskümmend, kõik nad on osanud keelt ja olnud siiralt huvitatud Eesti esindamisest, paraku ei ole ühestki neist hiljem tippmängijat saanud.»
Liivak: Hollandi alaliit on pidevalt mu vastu huvi tundnud
«Kuna olen Eesti rahvusmeeskonda esindanud vaid sõpruskohtumistest, võiksin tulevikus tõepoolest esindada hoopis Hollandit,» lausus Liivak Postimehega vesteldes, lisades, et uisapäisa sellist tõsist otsust ei langetata. «Aga eks ikka paneb mõtlema, Hollandi alaliit on pidevalt mu vastu huvi tundnud ja noortekoondisse kutsunud, lisaks tunnen neid poisse, kes seal praegu mängivad, tasemelt saaksin seal kenasti hakkama,» ütles Liivak.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)