Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2015/03/31/3924403t1h98ae.jpg)
Alar Varrak on keerulises ja harjumatus olukorras. Neljal viimasel kevadel Kalev/Cramo korvpallimeeskonna abitreeneri või peatreenerina hooaja võitjana lõpetanud mees peab selgitama klubi juhtidele ja avalikkusele, miks justkui vääramatu soosikuna finaalseeriat alustanud meeskond ühtäkki täielikult lagunes. Ennekõike peab aga 33-aastane mees leidma vastused iseenda ees, sest treenerina on see ilmselt tema karjääri õpetlikem kevad.
Varrak ei kiru kurja saatust, vaid tunnistab, et vastasleer – Tartu Rock eesotsas peatreener Gert Kullamäega – mängis nad lihtsalt üle. «Olen kõik finaalseeria mängud üle vaadanud ja võin valehäbita tunnistada, et Kullamäel läksid kõik otsused täkkesse, mina panin aga oma asjadega puusse… Vastane hammustas meie mängu olemuse hästi lahti ja nullis selle ära,» sõnab ta.
Kas sa juba seeria ajal ei tunnetanud, et otsused, mida langetad, on valed?
Ma olin ainukene inimene, kes ütles juba enne finaalide algust, et sellest tuleb raske seeria. Rock on meile ebamugav vastane – mängisime nendega tänavu seitse korda ja vaid ühes mängus viskasime rohkem kui 70 punkti! Teine oluline asi oli see, et meie liigne enesekindlus muutus ühel hetkel üleolevaks enesekindluseks ja see hakkas meie vastu töötama.
Kas üleolek valdas treenereid, mängijaid või kogu meeskonda?