Gert Kullamäe, tavaline eesti vend

Suudlevate tudengite linnas: treeneriamet on kord juba selline, et kui võistkond kaotab, saab juhendaja kriitikarahe enda kraesse. Gert Kullamäe püstine nimetissõrm aga näitab, et tänavu kevadel on tema võidumees.

FOTO: Kristjan Teedema

Eesti viimaste kümnendite armastatumaid korvpallureid, värske Eesti meistri TÜ/Rocki peatreener tunnistab, et elab sisuliselt visiitabielu. Aga see ei tähenda, et miskit oleks halvasti.

Gert Kullamäe (43) annab endale aru, tunnistab seda koguni avalikult, et Arterile intervjuu andmise asemel võinuks vabalt minna nii, et ta rippunuks hoopis Tartus Raekoja platsil, nöör kaelas. «Oleksin oksa tõmmatud,» lausub ta. Seda juhul, kui ta juhendatav meeskond, TÜ/Rock, oleks Eesti meistrisarja poolfinaalis Rakvere Tarvale alla jäänud. Ega sellest palju puudu jäänud...

Korvpall on eestlastele emotsionaalselt tähtis ala. Kullamäe teab seda juba noorpõlvest, mil ta tuli, tollal siiski valdavalt pingipoisina, koos Tallinna Kaleviga viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Too oli kogu Eesti rahvale hirmtähtis võit.

Kuid ega nädal tagasi TÜ/Rocki peatreenerina võidetud Eesti meistri tiitel Kullamäele vähem hinge läinud. Seda enam, et neli eelmist hooaega tuli põlisrivaalile Kalev/Cramole alla vanduda kuivalt, 0:4. Kananahk tekkis sedapuhku võidu harjal ihule, tunnistab ta. «Kindlasti on treenereid ja mängijaid, kellel on pohhui – kaotan või võidan, mis vahet seal on, peaasi, et plekk jookseb,» ütleb Kullamäe. «Mina ei saa nii. Mul ei ole ükskõik.»

Hingestatud mees, pole kahtlustki. Oleks selliseid vaid rohkem.

Tagasi üles