100 km lõpuni — lähme, mehed!

34. Tartu Rattaralli. FOTO: Margus Ansu

Küsimus ei ole selles, kas pauk tuleb, vaid selles – nagu näitavad Tartu rattaralli varasemad kogemused –, millal see tuleb.

Olud olid selliseks «pauguks» soodsad. Nagu seletas hiljem finišis nõukaaegne rattaproff Toomas Kirsipuu, 1986. aasta rattaralli võitja, on tagant puhuv küljetuul, nagu seda tuli taluda teekonnal Jõgevale, kõige vastikum variant. Sest kiirus on suur, aga tuulevarju teiste järel vähe.

Tellijale Tellijale

Ent pauk käib tavaliselt nii ruttu ja ootamatult, et selle põhjus sageli päris täpselt ei selgugi. Igatahes ühtäkki, enne Äksi kirikut, 20 km stardist, langes peagrupi teises pooles mehi krobelisele asfaldile nagu loogu. Rattaragin oli verdtarretav. Koos nendega lendas teepervele ka võistlejaid saatnud mootorrattur. Mootorratas paiskus suisa õhku.

Niisugused õnnetused, kui paradoksaalne see ka pole, ei sunni püsti jäänuid taltuma, vaid mõjuvad hoopis kiirendina. Sest grupp laguneb. Need, kes ees, panevad tempot juurde, et külakuhja taha takerdunud konkurentidest lahti saada. Ja need, kes avariikohas pidanud pidurdama, püüavad meeleheitlikult esimestele järele jõuda.

Tagasi üles
Back