Tippsportlased peavad öiseid võitlusi

Gerd Kanter ja Rasmus Mägi augustis toimunud Zürichi Euroopa meistrivõistlustel. Mõlemad mehed tulid suurvõistluselt tagasi hõbedase autasuga. Foto: Mihkel Maripuu

Ühest probleemist on Gerd Kanter ajapikku, Eesti spordi kindlaks medalimasinaks küpsedes, lahti saanud. See on probleem, millest sportlased väga palju avalikult ei räägi, sest see kummitab neid öösel. Teinekord tundide kaupa.

Igatahes mäletab Kanter, et kui ta eelmise kümnendi algul Münchenis, Pariisis ja Ateenas oma esimestel suurtel tiitlivõistlustel käis, sattus ta juba kvalifikatsioonieelsel ööl raskustesse. Ta heitis voodisse, lebas teki all, aga... und ei tulnud. Kell on 12... kell on üks öösel – ikka und pole. Mõistus ütles talle, et kui unetunde jääb napiks – ja neid ei olnud ka kusagilt juurde võtta, sest kvalifikatsioon pidi toimuma hommikul –, võib võitlus aia taha minna.

Aia taha nood võistlused Münchenis, Pariisis ja Ateenas läksidki: Kanter heitis seal alla võimete. Siiski mitte väheste unetundide tõttu, vaid pigem muudel põhjustel, väidab ta, näiteks lagunenud tehnika. Kuid aastate möödudes ja kogemuste lisandudes, kinnitab Kanter, on ta võistluseelsel ööl kummitavast uneprobleemist jagu saanud. Ta ei mäleta, et enne Pekingi olümpiat, kus ta võitis kulla, ja enne Londoni mänge, kust tuli pronks, oleks otsustava etteaste eel uinumisega raskusi tekkinud.