Pärast seda, kui Eesti nelik koosseisus Silver ja Rain Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg on võtnud kaljumüraka tipus kontrollpunkti – Sibebest suurem monoliit on vaid Austraalia kõnnumaal asuv Uluru ehk Ayers Rock –, tuleb edasi suunduda 33 km pikkusele ja 1500 tõusumeetriga jalgsietapile, mille eeldatav kiireim läbimisaeg ulatub üle kuue tunni.
«Enamus rajast kulgeb radadeta maastikul üle mäeharjade,» kirjeldas Silver Eensaar Postimehele. «Orgudes on üsna kõrge hein ja tihedad okkalised põõsastikud – seega kiiret edenemist ei ole oodata.»
Etapi lõpus tuleb võistlejatel läbida kilomeetrine rohkete koskede ja kaljubasseinidega kanjonilõik, et matkata seejärel mööda jõeorgu 9 km teise vahetusalasse.
Võistlus jätkub juba pimeduses 22 km pikkuse kajakietapiga, mis peaks Eensaare hinnangul võtma sit-on-top kajakidega veidi üle kolme tunni. «Õnneks ei ole hüdroelektrijaama tarbeks üles paisutatud jõel krokodille ja jõehobusid, kes on veespordialade harrastamisel Aafrikas suurimaks ohuks,» tõdes Eensaar.
Pärast kajakisõitu jätkub võistlus ligi 225 km pikkuse kaheosalise rattaetapiga, millel on kokku 4700 tõusumeetrit. Etapi esimese kolmandiku lõpus, kuhu kiiremad võistlejad jõuavad esmaspäeva öösel oletatavasti kella 4-5 paiku, toimub võistluse üks põnevamaid vahepalasid – caving ehk kooparaja läbimine. Koopasüsteemis tuleb läbida mitme kilomeetri pikkune nööriga tähistatud rada, sealhulgas pugeda läbi kitsastest urgudest.
Naasnud maapinnale, jätkub võistlus pika rattaetapiga, millele kulub kiirematel eeldatavalt kogu esmaspäev ja osa teisipäeva ööst.
Rattaetapi lõpus tekib kiirematel võistkondadel ilmselt võimalus puhata, sest järgnevale 16+7 km pikkusele kajaki-/raftinguetapile on lubatud startida vaid kella 6.30st hommikul kuni 14.00ni päeval (et jõuaks etapi läbida päevavalguses). Seda eelkõige turvakaalutlustel, kuna jõed sisaldavad rohkelt kärestikke ja pimeduses on nende läbimine liiga ohtlik.