Eestlaste seiklus läbi Svaasimaa: valuvaigisti abil lõpuni

Estonian ACE Advneture lõpetamas kurnavat kajakietappi.

FOTO: Kristiina Ollema

Eesti seiklussportlaste nelikul Silver ja Rain Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg oli võit Svaasimaal üle kolme ööpäeva väldanud ligi 500 km pikkusel ekspeditsioonvõistlusel käeulatuses, kuid viimase öö mõned valearvestused ja ühe võistkonnaliikme kriitilisse seisu sattunud jalad sundisid Expedition Africa jõuproovil leppima teise kohaga.

Estonian ACE Adventure Team koosseisus Timmo Tammemäe (vasakult), Mariann Sulg, Rain ja Silver Eensaar finišis koos võistluse peakorraldajaga Heidi Mulleriga.

FOTO: Piibe Tammemäe

Estonian ACE Advneture Teami mehed Timmo Tammemäe (vasakult), Silver ja Rain Eensaar on saabunud vahetusalasse pärast 40 tundi rajal.

FOTO: Kristiina Ollema

Estonian ACE Adventure Team suundumas esimesele rattaetapile.

FOTO: Kristiina Ollema

Pikal võistlusel tuleb probleemidega, nagu Mariann Sulgi (paremal) jalavillid, tegeleda enne nende tekkimist.

FOTO: Rain Eensaar

Svaasimaa on lihtne ja õnnelike inimeste maa.

FOTO: Kristiina Ollema

Vahetusalas tuleb tegutseda kiirelt ja puhkuseta.

FOTO: Kristiina Ollema

Varahommikune kajakietapp pärast dark-zone'i.

FOTO: Kristiina Ollema

Rain Eensaar pakkumas kohalikele lastele palju põnevust ja rõõmu.

FOTO: Silver Eensaar

Võistlejad suundumas Svaasimaa vanimale kaitsealale, Mlilwane Wildlife Sanctuaryle.

FOTO: Kristiina Ollema

Võistluskaardid olid suure mõõtkavaga ja puudus oluline ajakohane informatsioon.

FOTO: Piibe Tammemäe

Üheks võistluse osaks oli järgnevate etappide kaartide ettevalmistamine vahetusalas.

FOTO: Piibe Tammemäe

Võistkonda saatnud Piibe Tammemäe vahendab Postimehele Eesti võistkonna Estonian ACE Adventure Team vahetuid muljeid rajal toimunust.

Kui tappev on kolme ööpäeva pikkuse võistluse läbimine?

Ekspeditsioon-võistluse läbimine on füüsiliselt väga kurnav. Neile, kes ei ole ise pikki distantse läbinud, võib see tunduda suisa võimatu. Tegelikult on inimene võimeline pikalt liikuma, tuleb vaid keha energiavarusid võimalikult palju söömisega taastada ja lihasvalu ning unepuuduse tekitatud ebamugavustundest vaimselt üle olla.

Kõige raskem on esimene ööpäev, kuna siis on võistlus tavaliselt intensiivsem ja keha ei ole veel stressiseisundit omaks võtnud. Kui aga liikumist jätkata ja piisavalt süüa, võib ka pärast kolme ööpäeva rajal tunda ennast jõust pulbitseva ja värskena. Füüsiliselt ei olnudki meil sellel võistlusel suuri raskusi – olime heas vormis ja liikumiskiirus oli meile jätkusuutlik. Suurimaks takistuseks said õnnetud esimesel päeval tekkinud villid Marianni jalgade all, mis tekkisid sellest, et ta kasutas esimesel jooksul piisavalt testimata ja sisse jooksmata jalanõusid. Hoolimata iga sammu põrgupiinast suutis vapper Eesti naine siiski lõpuni võidelda ja on selle tõttu võistkonna suurim kangelane.

Kindlasti paistsid interneti vahendusel võistlust jälginuile mõned teie liikumised maastikul kummalised. Mis selliseid anomaalseid liikumistrajektoore ja navigeerimisvigu tingib, kui arvutiekraani aerofoto järgi paistab asi selgemast selgem?

Esiteks, Svaasimaa kartograafia ei ole kindlasti samal tasemel Euroopaga. Võistlusel kasutati umbes 25 aasta vanust aluskaarti, kuhu olid ka mõningad uued suuremad teed peale kantud, kuid mitte ühtegi jalgrada. Kaardi mõõtkava oli 1:50 000 ehk 1 cm kaardil vastas 500 meetrile looduses. Kõrgusjoonte vahe, millega antakse edasi mägede ja orgude kuju, oli 20 meetrit. Mida suurem mastaap, seda üldistatum ja ebatäpsem kaart.

Jalgradade eeldatavat kulgemist tuli oletada külade ja majapidamiste asukoha järgi – näiteks külade ja koolide vahel on tõenäoliselt mingi rada. Paar korda ei paistnud kaardi pealt üldse mingit loogilist põhjust, miks seal peaks jalgrada olema, ja matkasime läbi tiheda okkalise võsa, samas kui teised võistkonnad ikkagi leidsid raja. Seega edukaks kulgemiseks läks vaja kombinatsiooni õnnest ja hiromantikast.

Teiseks, ebatäpsest kaardist tulenevat eksimise riski võimendavad oluliselt väsimus ja veelgi enam pimedus. Ööpäevast 13 tundi oli kottpime ja liikusime lambivalgel. Kuigi kasutame maailma parimaid Lupine LED lampe, on öine vaateväli piiratud ja muudab enesekindla navigeerimise keeruliseks. Viimasel etapil esikoha eest heideldes oli mägedes lisaks pimedusele ka tihe piiskudu, mis ei võimaldanud isegi võimsa pealambiga näha kaugemale kui 20 meetrit. Ehk vabandusi ebaõnnestumistele on väga kerge leida. (Muigavad.)

Kokkuvõttes oli võistlus siiski suur õnnestumine – kunagi varem ei ole Eesti võistkond saavutanud seiklusspordi maailmakarika etapil poodiumikohta.

Kommentaarid etappide kohta

Trek (jalgsi) 33+9 km, kõrguste vahe +1733 m/ -2071 m

Võistlus algas võimsa monoliitkalju Sibebe jalamilt ja alustuseks tuli järsku siledat kaljunõlva mööda 300 meetri võrra kõrgemale ronida. Hoidsime ennast võistlejaterivi etteotsa ja peagi leidsime ennast koos kogenud Rootsi võistkonna Swecoga liidritena. See oli jällegi eriline hetk Eesti seiklusspordis – never before!

Liikusime läbi avatud mägimaastiku, võimsad vaated võtsid hinge kinni. Pärast paari tundi andis Mariann märku häirivast hõõrumisest vasaku jalalaba võlvi siseküljel. Otsustasime koheselt jalga teipida, et üritada päästa, mida päästa annab. Jalgade olukord on ekspeditsiooni mõõtu võistlusel väga oluline, sest see on üks võistluse katkestamise sagedasemaid põhjuseid.

Kanjon 1 km, kõrguste vahe -119 m

Läbisime esimese 33 km etapi kiiremini, kui korraldajad planeerisid, ja selle arusaamatuse tõttu saabusime kaljusesse jõekanjonisse enne turvaametnikke. Ega meil muud varianti olnud, kui edasi minna. Mõnda kohta olid üles seatud julgestavad köied. Mariannil õnnestus üks neist kinnitusest lahti rebida ja seetõttu küünarnukile tugev obadus saada. Veidi hiljem kõige kõrgemast kosest alla laskudes libises Mariann ebameeldivalt ja kontrollimatult umbes viie meetri kõrguselt vette – olime päris ehmunud.

Kokkuvõttes oli kilomeetrise kanjoni läbimine vinge – libistasime ennast mööda veevoolukanaleid ja hüppasime basseinidesse ning ületasime neid ujudes. Vesi oli ehk 10 kraadi ja peagi langes kõigi kehatemperatuur, viies omakorda koordinatsiooni langemise ja lõdisemiseni. Kui kanjoniseinte vahelt pääsesime, läks keha soojaks jooksmiseks tükk aega. Õnneks oli päev soe.

Kajak 22 km

Üllatuslikult jõudsimegi esimese etapi lõppu liidritena. Tegime kiire alavahetuse, täitsime joogipaunad ja hüppasime kajakidesse. Paljudel kiiretel ja intensiivsetel Hiina võistlustel osalemine on meid kajakis paremaks muutnud ja sellel etapil kasvas meie edu jälitava Sweco ees veelgi. Kajakietapp kulges paisutatud jõel kerges vastutuules. Päikese loojumine tähendas kohest temperatuuri kukkumist ja meile järjekordset alajahtumist. Õnneks taipasime kontrollpunkti juures selga ajada Salomoni goretex-jakid, mis kehasoojust väga hästi akumuleerivad. Pimeduses jõudsime etapi lõppu, jätsime paadid maha ja jooksime mööda suurt hüdroelektrijaama tammi vahetusalasse.

Jällegi proovisime tegutseda kiirelt, loobusime aja kokkuhoiu huvides sellisest mugavast võimalusest, nagu restoranist sooja söögi tellimine. Seda hoolimata asjaolust, et pikal võistlusel on keha pidev energiaga varustamine väga oluline. Valdavalt kasutame selleks energiarikkaid toite – geelid, müslibatoonid, halvaa, martsipan. Varem või hiljem hakkab aga magusa söögi söömine vastu ja tekitab iiveldust. Siis on eelistatud kõik naturaalne ja soolane, mis kahjuks ei sisalda tavaliselt nii palju kontsentreeritud energiat kui magus kraam.

Ratas 69 km, kõrguste vahe +2324 m /-2140 m

Rattaetapp algas meile konarlikult – olime hädas suurelt teelt õige mahapöörde leidmisega. Kui see käes, olime peagi jõetammil asuvas kontrollpunktis ja edasi tuli pikalt ratast mööda kitsast kivist rada mäkke tassida ja siis konarlikku rada mööda käekõrval lükata.

Seiklusvõistlustel on tüüpiline, et rattaetapp ei tähenda alati võimalust rattaga sõita. Öö – või pigem õhtu, kuna pimenes juba kell 17.30 – oli esimestel tundidel pilkane, kuid peagi tõusis mägede kohale suur kuu, mis oli põhjapoolkera inimeste jaoks harjumatult maa varjuga poolitatud horisontaalselt. Igal juhul lõi see eksootilise meeleolu.

Sõitsime mööda tolmuseid savi- ja kruusateid, järskudele tõusudele järgnesid kiired jahedad laskumised. Teed olid võrdlemisi konarlikud ja rohkete erosioonikanalitega, mis sundis laskumistel tähelepanelikkusele. Öösel väga elavat liikumist läbitud külades ei kohanud, pigem oli vaikne. Majad olid lihtsad, enamasti savist või krohvimata tellistest ühekordsed putkad. Sõit lõppes pika ja kiire laskumisega asfaldil – ainukesel sellel võistlusel.

Koobas – sipelgad hernepurgis

15 tundi pärast starti jõudsime järgmisse vahetusalasse vanas istanduses. Järgnes väga eriline etapp suures maa-aluses labürindis – graniitrahnudest koopas. Raske on mõista, kuidas võib olla selline koht maamunale tekkinud. Koopas ei olnud suuri saale, vaid see moodustus lugematust hulgast erineva suurusega valdavalt ümarate vormidega kaljurahnudest. Ronisime seal mööda peenikese nööriga tähistatud rada nagu sipelgad purki pandud herneterade vahel. Elevust tekitasid kivirahnudel kobaras tukastavad nahkhiired, kellest pidime kohati mööduma paarikümne sentimeetri läheduselt. Marianni jaoks oli see kõige hirmsam koopakogemus, kuna pidime ennast läbi pressima peenikestest piludest nägemata, kuhu teisel pool toetada jalgu või kust leida turvaline pidepunkt. Pilud suundusid erinevates suundades – üles, alla, vasakule ja paremale, madalamates kohtades nirises mööda kive ka vett – kokkuvõttes väga eriline kogemus ja põnev vahepala.

Ratas 155 km,  kõrguste vahe +2348 m /-2789 m

Pärast koopast väljumist ja rataste poole sörkides oli selge, et me ei jõua 12 järele jäänud tunniga enne järgmise päeva kella 14 rakenduvat jõel aerutamise keeldu ehk dark-zone’i läbida 155 km pikkust rattaetappi. Seega võtsime hoo maha ja jätkasime võimalikult vähe pingutades ja hoolega energiat säästes. Seda rada oli aga pingutamata võimatu läbida – tuhanded tõusumeetrid, päevane palavus, öine külmus ja konarlikud teed muutsid etapi suureks katsumuseks.

Etapil kogesime väga erinevaid emotsioone – kaunis klassikaline Aafrika suure punase päikeseratta tõus mägede kohale, purunenud rehvid, legendi valesti lugemisest tingitud 30-minutiline mõttetu viga, kaardil puuduvad teed jne.  Pärast päikesetõusu kogesime pikal metsavahel kulgeval kurvilisel järsul tõusul ohtlikku momenti, kui mäest kihutas alla džiip. Juht suutis küll õnneks hoo maha pidurdada ja vabandada, et «I’m the only madman on this road, sorry about the dust» («Olen ainus hull sel teel, vabandust tolmutamise pärast»). Kui päike juba soojendama hakkas, otsustasime teha miljonivaatega mägiaasal pooletunnise uinaku.

Etapi lõpule lähenedes olime rajal olnud pea 40 tundi ja treppis kruusateedel lõputust hulgast järskudest jõeorgudest läbi sõitmine pani vaimu tõsiselt proovile. Motiveeris mõte, et ees ootab ekspeditsioonvõistlusel tavatult pikk puhkepaus, mis pidi tulema meile ainult kasuks, nullides tugevamate võistkondade rattaetapil saavutatud edu. Selles vahetusalas sõime kosutava eine, valmistasime ette järgmiste etappide kaardid ja magasime viis tundi. Terve igaviku.

Kajak 16 km ja raft 9 km,  kõrguste vahe -167 m

Võistluse kolmanda päeva hommikul kell 6.30 olid kõik öö jooksul kohale jõudnud võistkonnad valmis jõele sööstma ja võistlust jätkama. See oli visuaalselt üks kaunemaid hetki võistlusel: sõideti otse läbi tiheda udu paistva tõusva päikese suunas, eessõitjatest paistmas vaid siluetid. Jõgi näitas peagi oma karmimat palet ja mõlemad meie paatkonnad leidsid ennast kärestike järel karges vees, püüdes pärast ümberminekut päästa ujuma läinud aere ja joogipudeleid.

Teine pool etapist pani jälle proovile vaimujõu, kuna laia jõe veetase muutus nii madalaks, et paadipõhi libises vaevaliselt mööda liiva ning pidi kasutama indiaanlase tarkust jõevoolu kanalite lugemisel.

Pärast 16 km aerutamist plastikpaatidel võtsime vahetusalas kasutusele kahekohalised raftid, kuna ees ootasid kraadi võrra kangemad kärestikud. Kummipaate päris ümber ei õnnestunud ajada, aga mõned meist pudenesid siiski künklikul sõidul paadist välja. Poolel etapil möödus meist turvameeskonna liige oma väiksel veesõidukil. Tema valitud sõidujoone jälgimine aitas hoida kiirust ja vältida kive.

Kokkuvõttes olid need paadisõidud väga ekstreemne elamus. Mõneti üllatuslikult suutsid Lõuna-Aafrika võistkonnad saavutada vee-etappidel ligi pooletunnise edumaa.

Trek 38 km, kõrguste vahe +1352 m /-1301 m

Vahetusala kiire läbimise järel asusime järgnevale 38 km jalgsietapile motiveeritult – järelejäänud võistlusest kaks kolmanikku moodustasid jalgsietapid, milles olime eelduslikult tugevamad – kui vaid Marianni jalad lubaksid soovitud kiirusega edeneda.

Esimese kontrollpunkti saimegi hästi kätte ja jätsime Rootsi Peak Performance’i selge vahega selja taha, kuid siis sai etapp kummalise järje. Järgmisse punkti ei viinud kaardi järgi ühtegi rada ja otsustasime 600 tõusumeetriga kõrge mäe otsa liikuda otse läbi võsa. See oli kohutavalt aeglane võsa ja kaljunukkide vahel ukerdamine, kuid üles jõudes ei näinud me kontrollpunkti lähedal ühegi teise võistkonna jälge ja arvasime, et oleme hästi edenenud. Õige pea sai võidurõõmust pettumus, kuna hakkasime meist aeglasematele võistkondadele järele jõudma. Kõik teised olid leidnud mäe otsa viiva jalgraja. Nüüd olime jälitajad ja järgnev päev möödus kuumas päikesepaistes võimalikult kiiresti liikudes.

Veidi pärast pimeduse laskumist jõudsime vahetusala lähistele ja nägime juba rattaetapile suunduvat liidrit, Lõuna-Aafrika Merrelli võistkonda. Vahetusalas nägime õnneks, et teised põhikonkurendid, Rootsi Peak Performance ja Lõuna-Aafrika Jabberwock, ei olnud veel lahkunud. See vahetusala oleks meil läinud väga sujuvalt, kui me ei oleks vahetult enne lahkumist avastanud, et Timmo ratta mõlemad rehvid olid pooltühjad. Kulus mitu minutit nende väikese pumbaga õigesse rõhku saamiseks.

Ratas 61 km, kõrguste vahe +1809 m /-920 m

Viimase, valdavalt tõusva profiiliga rattaetapi eesmärgiks oli mitte suurendada kaotust, et säilitada võimalus öisel pikal viimasel jalgsietapil võidelda võidu eest. Saime hästi minema ja hoidsime kohe oluliselt aktiivsemat hoogu kui eelmisel päeval. Tuli piisavalt süüa, motivatsioonikõnet pidada, naisliiget vedamiskummiga tõusudel toetada – pressida, pressida, pressida.

Üheks kriitiliseks momendiks sai jällegi ebatäpne kaart: pidevalt oli võrdsete teede hargnemisi, mida kaart ei kajastanud ja kus tuli valida õige haru sisetunde ja kompassi abil. Üldiselt õnnestus, vaid korra sõitsime mõned sajad meetrid valet haru mööda. Ka lähikonkurendid ei pääsenud sarnastest eksimustest ja see tähendas, et möödusime enda teadmata tugevamatest ratturitest, Rootsi Peak Performance’ist.

Trek 34 km, kõrguste vahe +1809 m /-920 m

Viimasesse vahetusalasse jõudes oli liider Merrell juba lahkunud ja meid lahutas pea tund. Peak Performance oli tihedalt kuklasse hingamas, olukord oli pinev. Päris keeruline oli ennast jahenevas öös jooksurütmi saada – eelkõige oli raske Mariannil, kelle jalad olid halvaks läinud villidest väga valusad ja kes oli sunnitud selle tõttu valuvaigisteid tarbima.

Taktikamäng ja kavaldamine hakkas juba etapi alguses, mil kustutasime jälitava Peak Performance’i vaateväljast kadumiseks pealambid ja liikusime kobamisi tähistaeva all. Õnneks see töötas ja edasi käis positsiooni kindlustamine – Merrell tundus olevat püüdmatult läinud. Kuna maastikul olevad teed ja kaardil olev ei klappinud sugugi, siis otsustasime navigeerida peamiselt reljeefi kontuure ja kompassi kasutades.

Ühel hetkel nägime metsas täiesti valest suunast tulemas nelja tulukest. Kes need on? Oleme juba nii kogenud, et saime aru, et tegemist ei olnud Peak Performance’i lampidega – need on sinakama valgusega. Järelikult pidi see olema Merrell. Jätkasime omas rütmis ja püüdsime jälle lampe välja lülitades vaateväljast kaduda – ise tee leidmine on alati keerulisem ja aeglasem, kui teistele järele jooksmine. Kahjuks takerdusime peagi jõeületuskohta otsides ja konkurendid jõudsid meile kandadele.

Pidevalt tuli ka nuputada, kuidas kergendada Marianni jalgade rasket seisundit – nii tegimegi pärast Merrelliga kohtumist väikese jala tohterdamise pausi ja võtsime tema jalatsist välja sisetalla. Samuti oli pausi tagamõte lasta Merrell uuesti ette omapäi pimeda maastikuga piike murdma. Nad läksidki, kuid ka meie ise tegime pärast seda veidi ebaõnnestunud teevaliku ja järgmises punktis veehoidla ääres olime jälle koos. Siin tuli teha printsipiaalne valik – kas ujuda 300 meetrit üle külma veehoidla või liikuda kolm-neli kilomeetrit ringi. Meile tundus külmas öös karge temperatuuriga vees ilma päästevarustuseta ujumine vastuvõetamatu risk, mistõttu suundusime ringijooksule. Kui alguses tundus, et Merrell läheb ujuma, siis peagi järgnesid nad meile ja vahetasime koos liikudes ka mõned sõbralikud sõnad.

Veehoidla kaldal läbi tiheda võsa teele ronides olime edukamad ja tagasi vaadates tundus, et oleme sisse saanud mitmeminutilise edu. Kuigi Mariann kannatas kõvasti, oli tema pilgust näha, et võime tempot lisada. Tegimegi kiirenduse, kuid peagi lõppes see jälle ebaõnnestunud otselõike järel ühe mäe otsas pimeduses ja udus tulutult enda asukohta oletades. Kui viimaks sügavas orus asuvale kontrollpunktile lähenesime, nägime, et Merrell oli juba teist nõlva mööda tõusmas.

Viimase lootusena valisime eelviimasesse kontrollpunkti otsema variandi ja tõusime orgu täitvast uduvaibast välja mäe otsa radadeta heinamaad mööda. See oli vist isegi hea variant, kuid hoolimata päevavalguse tekkimisest ja vaatevälja laienemisest me Merrelli enam ei näinud. Viimasesse punkti jooksime jälle üle mägede tõusva päikese paistes pisut suurema ringiga kui võitjad, kuid saime enamuses kasutada radu, mis lihtsustas Marianni liikumist.

Finišis tuli tõdeda, et mängisime endale sülle langenud võiduvõimaluse maha. Tuleb tunnistada, et võitjad olid tugevamad, säilitades olulistel hetkedel külmema pea või kasutades oskuslikult koduväljaku eelist kaardi tõlgendamisel. Kogu võitlus esikoha nimel tuleb aga asetada konteksti – need olid pika raske võistluse viimased tunnid, kus vaimne ja füüsiline kurnatus oli viidud viimase piirini ning sellises seisundis on motivatsiooni leidmine ennastületavaks lõpuspurdiks eriti raske; palju kergem on juba niigi rahuldust pakkuva olukorraga leppida. Meil õnnestus olla edukam paljudest kogenud võistkondadest, sh vahetus võitluses Rootsi Peak Performance’ist, kes jõudis finišisse alles mitu tundi pärast meid.

Saime eheda kuningliku Aafrika elamuse, näha kohti ja teha asju, mida ilma seiklusvõistlusel osalemata kunagi ei oleks saanud. Täname kõiki kaasaelajaid ja toetajaid. Kõigi eelduste kohaselt oleme stardis ka novembris Brasiilias Pantanalis toimuval seiklusspordi MMil, kus rada on veel raskem ja pikem ning konkurents veel tugevam,

Tagasi üles