Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2015/06/16/4191569t1hca95.jpg)
Kuus aastat tagasi mängis Eesti käsipallikoondis U21 MM-finaalturniiril. Tugevas konkurentsis 12. koha saanud meeskonna tuumikule ennustati suurt tulevikku – usuti, et see põlvkond tõstab järgmiste aastatega Eesti käsipalli uuele tasemele, võimalik, et isegi Eesti parimaks pallimängualaks. Tegelikult pole aga ootused täitunud. Kuigi viimases EM-valikmängus oli koondises koguni seitse toona MMil pallinud meest, on Eesti käsipall langenud Euroopa käsipalli kõige sügavamasse mudasse. Enam pole asja isegi EM-valiksarja alagrupiturniirile.
«Ma ei oska asjade sellist käiku seletada,» nentis juba aastate taha jääval finaalturniiril juunioride koondist juhendanud Kalmer Musting. Samasuguse vastuse andsid ka käsipalliliidu peasekretär Pirje Orasson ja niinimetatud unistuste põlvkonna liider, Eesti parim käsipallur Mait Patrail.