Valmo Kriisa: ma pole ennast kunagi kellelegi eeskujuks pidanud

Valmo Kriisale on Tartu Lõunakeskuse jääväljak tuttav paik - pärast korvpallihooaega on ta end vormis hoidnud näiteks jäähokiga. Pealegi on ta tütar Sindra iluuisutaja. Foto: Kristjan Teedema

Maikuus 41-aastaseks saanud Valmo Kriisast on kujunenud omamoodi korvpalliikoon. Vanus on üks asi, aga veelgi muljetavaldavam on asjaolu, et tihti ei leia platsilt kedagi särtsakamat ja tahtejõulisemat. Nii aitas ta lahtiste pallide eest võideldes ja kätte saadud sööte kaugviseteks realiseerides Tartu Ülikool/Rocki esimest korda pärast 2010. aastat Eesti meistriks.

Nüüdseks on pidustused ammu peetud ja samal ajal, kui suurem osa Eesti tippkorvpallureid mõtleb juba vaikselt sügisese EM-finaalturniiri peale, teeb Kriisa oma toimetusi. Kuigi koondises teda ei näe, teeb ta isegi praeguse puhkuse ajal rohkem trenni kui teised. Kriisa usub, et klubihooajal läheb teda veel kellelgi vaja. Kas ka Rockil, ei saa veel kinnitada. Klubijuhtide korraldatud farss Kriisa lepingu osas jätab oma mõju, aga lõpuks ei takistanud vastuolud Kriisal olulist rolli mängimast. Järgmine hooaeg on raske kõikidele klubidele, aga Kriisa-sugune veteran ei jookse kellelgi mööda külgi maha.

«Liigutan kogu aeg ja tõsisemat puhkust sisse ei lasegi. Tunnen, et olen heas vormis, ning üritan seda säilitada niipalju kui võimalik. Teen muuhulgas seda, milleks tavaliselt pole võimalust – mängisin jäähokit ja käisin isegi aeroobikas. Kui on vaja, siis selle pealt on hea hiljem treeningurütmi sisse sulanduda,» räägib ta.

Finaalist jäi eredalt meelde, kuidas sa viienda mängu viimastel minutitel ennastunustavalt reklaamtahvli peal tantsisid. Kas toonasest emotsioonist on midagi järel ka?

Ma arvan, et emotsioon sinna tahvli peale jäigi. Hea tunne on ikka, aga reaalsus on tagasi tulnud ja elus see võit midagi ei muutnud.

Rocki peatreener Gert Kullamäe on tihti öelnud, et oled klubis teistele eeskujuks. Mida see eeskujuks olemine päriselus sinu jaoks tähendab?

Mina küll ei ole ennast mingisuguseks eeskujuks või etaloniks pidanud. Üritan lihtsalt teha seda, mis on sel momendil hea minu kehale ja kasulik võistkonnale. Olen loomulikult näinud palju asju, mis võiks olla teistmoodi, aga vanema mängija asi ongi olla pundis sees ja kohustusi täita. Üritan ajada asju nii, nagu mu südametunnistus lubab, ja mõnikord tuleb paremini välja, mõnikord halvemini.

Nooremana olid korvpallurite seas tuntud kui üks väheseid karsklasi.

See on suhteline mõiste. Eks igasuguseid hetki tuleb ette ja päris täiskarsklane ma ka ei ole. Aga nagu eluski, igal asjal on oma koht ja peab olema piisavalt mees, et neid asju taluda. Oma asjad tuleb korras hoida, siis võib kõike teha. Ma ei ole võistkonnakaaslaste suhtes kunagi eriline moraalijünger olnud ja näpuga näitama pole kippunud. Võimalusi selleks on aegade jooksul küll olnud, aga olen ainult siis midagi öelnud, kui asi väga rappa on läinud.