Mida aasta edasi, seda rohkem Eesti noorsportlasi sõidab suure lombi taha. Eesmärk on omandada hea haridus ja lisaks ka sportlasena areneda. Millegipärast täidavad paljud neist küll esimese eesmärgi, kuid teine pool jääb puudulikuks. Miks?
USA ülikoolid – kas taevamanna ja pudrumäed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal aastal potsatab Eesti parimate noorsportlaste postkasti kirju USA ülikoolidest. Lubatakse tasuta õpet, korralikke treeningtingimusi, võimsat arenguhüpet ja maailma parimaid treenereid. Seal pole tüütuid olmeprobleeme. Seal ei pea muretsema sellepärast, kust saada tippspordis jätkamiseks raha. Noorsportlane saab keskenduda üksnes treenimisele ja õppimisele.
Miks siis mitte minna? Pärast keskkooli lõppu pühivadki paljud Eestimaa tolmu jalgelt ja sõidavad USAsse. Kõigi võimaluste maale. Nii mõnigi neist naaseb sealt aga pettunult. Haridus on küll taskus, kuid loodetud tulemusi ei kuskil.
«Kindlasti pole USA ülikoolides ainult taevamanna ja pudrumäed. Seal peavad vastu ja jõuavad uuele tasemele vaid tugevaimad. Need, kes suudavad taluda pidevat pinget ja suurt koormust,» arutles Eesti ujumiskoondise peatreener Riho Aljand, kelle kolm last on USAs õppinud ja treeninud.
Paljuski ei jõuta soovitud tulemusteni seetõttu, et USAs on kõik allutatud tiimile. Kui tiimil on vaja, et sa sprindi asemel pikemaks maaks keskendud, siis teed seda! Kui tiimil on vaja, et sa põhiala kõrvalt jookseksid 400 meetrit, siis jooksed. Ükskõik, kas sul on parasjagu vigastus või mitte. Ükskõik, kas see võib rikkuda edasise sportlaskarjääri või mitte. Tiimil on ju punkte vaja!
Ujujad ei saa EMile
Eestlastest on vast kõige kurioossemaks näiteks ujujad, kes suure lombi taga tavaliselt suure arenguhüppe teevad. Samas on mündil ka teine pool. Kooli tõttu ei saa mitte ükski ujuja tulla novembrikuisele lühiraja EMile. Kuna koolis on parasjagu käimas eksamisessioon, ei lubata sportlastel õppetöölt puududa.
Erandeid ei tehta. Seetõttu pole näiteks Jane Trepil võimalik kaitsta mullust 50 m rinnuliujumise hõbemedalit. Eemale jäävad ka Martti Aljand ja Martin Liivamägi. «USAs on koolil väga suur sõnaõigus. Kui professor pole nõus laskma eksameid järele teha, siis ei ole võimalik tiitlivõistlusele tulla. Õnneks saavad Jane ja Martti siiski detsembrikuisele MMile tulla. Martin peab aga sellestki võistlusest õppetöö tõttu kõrvale jääma,» selgitas Riho Aljand.
Kas see on õigustatud või mitte, jäägu juba igaühe enda otsustada. Kui treenid USA ülikoolis, siis pead käituma nii, nagu nemad soovivad. «Kuna sportlased saavad seal tugevamaks ja suudavad suvel, mil toimuvad põhilised tiitlivõistlused, hästi esineda, ei peaks ma seda probleemiks,» lausus Riho Aljand.
Õnneks on üks Eesti esiujujaid Triin Aljand USA ülikooli juba lõpetanud ja saab lühiraja EMil võistelda. Ent temagi kooli lõpp suure lombi taga mõjus muserdavalt.
Kuna Aljand viimasel aastal ülikooli eest enam võistelda ei saanud, polnud treeneril tema soovidest sooja ega külma. Juhendaja nõudmisel pidi ta ujuma pikki lõike, hoolimata sellest, et keskendus tegelikult sprindile. «Kui oled tiimis, on kõik korras. Aga kui sinna enam ei kuulu, pole sa keegi. Treenerit huvitab ainult tiim,» on Aljand varem rääkinud.
Ka kergejõustiklastel on samasugune režiim. Hooaeg algab juba jaanuaris ja lõpeb alles mais. Mõnes koolis tuleb võistelda lausa igal nädalavahetusel. Ja mitte üksnes oma põhialal, vaid ka kõrvalistel aladel.
Suvehooajaks tunnevad noorsportlased end justkui tühjaks pigistatud sidrunid. Ometi peetakse just suvel tähtsaimad tiitlivõistlused. Milleks siis üldse treenida, kui omaealiste tähtsaimatel tiitlivõistlustel kõrbetakse?
Ülikooli nahka läks näiteks sprinter Marek Niidu suvehooaeg. Aasta alguses jooksis mees 400 meetrit Eesti siserekordiga 46,91 ja seadis eesmärgiks augustikuise Barcelona EMi kullavõidu. Suve lõpus polnud pilt enam sugugi nii roosiline. Kehva õppeedukuse tõttu ei lubatud teda enam võistlustele ning ähvardati stipendiumist ilma jätta. Nii hakkaski Niit treeningu asemel põhirõhku õppimisele panema.
Treeningud muutusid lünklikuks, et mitte öelda pea olematuks – joosta sai ta vaid kolmel päeval nädalas. Budapestis peetud Euroopa võistkondlike meistrivõistluste esiliigas demonstreeris Niit 400 m jooksus olematut vormi ja jäi selgelt viimaseks. EMist otsustas ta sootuks loobuda.
Samas ei kahetse Niit enda sõnul midagi. Tema hinnangul oli USA ainuõige valik. Muudmoodi poleks ta oma sportlaskarjääri jätkumist ette näinud. «Siinsed treeningrajatised, võistlustingimused ja konkurendid on maailma tippklassist. Muidugi oleksin tahtnud Barcelonas 400 meetrit joosta. Aga see selleks, ma ei nuta seda taga,» nentis ta.
Ent kuidas siis käituda? Kas minna USA ülikooli treenima ja õppima või mitte?
«Kui mõni noor sportlane pöörduks minu poole ja küsiks nõu, siis ma ei soovitaks USAsse minna. Usun, et ka Eestis on kergejõustiklastele loodud kõik võimalused areneda. Nii treenerite kui ka sporditingimuste poolest. Samas keelata muidugi kedagi ei saa,» nentis Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak.
Sport jääb tagaplaanile
Kui ujujate puhul on viimase kuue aasta jooksul valdavaks see, et USA aitab sportlased uuele tasemele, siis kergejõustiklastel on ette näidata ka vastupidiseid näiteid.
Normaku sõnul ei saa üldistusi teha, kuid paljudes kohtades suurendatakse kiirelt jõufaktorit ja see muudab sportlase liigutuse aeglaseks. Keskendutakse lühiajalisele efektile.
«Miks nad ebaõnnestuvad? Kindlasti on üks asi keskkonnavahetus. Uus keel, uus kultuur ja pingeline õppekoormus – see kõik avaldab mõju. Nii mõnigi läheb sinna aga üksnes selle mõttega, et maailma näha ja hea haridus omandada. Sport jääb siis juba tagaplaanile,» arutles Normak.
Paljuski sõltub sportlaste areng loomulikult ka valitud ülikoolist. Seesugune teavitustöö on Eestis aga üsna algeline. Nii mõnelgi sportlasel on kohale jõudes selgunud, et pole vastava ala treenerit, et soovitud ala asemel tuleb keskenduda mõnele teisele või tuleb sootuks ala vahetada. Paljuski tegutsetakse katse-eksituse meetodil.
Ka kahekordsel juunioride maailmameistril Margus Hundil läks koolivahetusega mõnes mõttes kehvasti. Kuigi varem oli samas koolis õppinud ka Aleksander Tammert, sai saatuslikuks hoopis see, et meeste kergejõustikutiim otsustati koolist kaotada.
Selleks, et kogenud treeneri Dave Wollmani käe all edasi harjutada, pidi Hunt ala vahetama. Nüüd teeb Karksi-Nuiast pärit mees kettaheite asemel ilma SMU Mustangide ameerika jalgpalli meeskonnas. Kettaheites on ta nelja aastaga arenenud kaks meetrit ja kaks sentimeetrit.
Tingimused sootuks teisest klassist
Eesti kergejõustiklastest on vast suurima jackpot’i USA ülikoolist tõmmanud kettaheitja Aleksander Tammert, kes tudeeris Dallases SMU ülikoolis. Seni on ta olnud ainuke kergejõustiklane, kes pärast USAs õppimist maailma tippu jõudnud.
Anu Kaljuranda, Diana Nikitinat, Kärt Siilatsit, Milena Alverit, Renna Tõnistet, Kristel Berendseni, Henrik Volli, Tarmo Jallaid ja teisi selline edu pole saatnud. Küll on nad aga jõudnud erinevate Eesti rekorditeni.
Enamik neist oma otsust ilmselt ei kahetse. «Usun, et USAsse õppima minek oli 110 protsenti õigustatud. Sealsed tingimused olid sootuks teisest klassist kui Eestis. Siin pole olümpiakoondistelgi nii häid tingimusi,» rääkis Berendsen, kes parandas USAs pea kõikide alade isiklikke rekordeid.
Tähelepanu oli mitmekülgsusel. Ta tegi nii sprinti, kolmikut kui ka mitmevõistlust. «Kindlasti eeldasid paljud, et suudan seal veelgi paremate tulemusteni jõuda, aga see kogemus, mis ma sealt sain, kaalub kõik üles,» lisas ta.
USAs kolmikhüppe isiklikku rekordit üle poole meetri ja kaugushüppe tulemust 45 sentimeetriga parandanud Jaanus Uudmäe tõdes, et ei vahetaks USA kogemust mitte millegi vastu. «Sain hea hariduse ning võimaluse treenida ja võistelda väga heades tingimustes.
Samuti kohtusin väga huvitavate ja toredate inimestega ning sain väärtuslikke kogemusi kogu eluks,» sõnas ta.
Ka Anu Kaljurand, kes viis USA ülikoolis õppides Eesti rekordi 6142 punktini, on varasemates intervjuudes avaldanud, et hindab sellest perioodist kõige enam just toredaid sõpru ja elukogemust. (PM)