Ajakirjaniku lähitutvus surfi ja purjetamisega: kõhuli liival ja lohega sõbraks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mariel Gregorspordireporter

28. september 2015, 17:04

Lohesurf Stroomi rannas. Foto: Toomas Tatar

Postimehe spordiajakirjanik Mariel Gregor otsustas omal nahal järele proovida, kui keeruline või lihtne on omandada esmased oskused purjetamise erinevates paadiklassides ning lohesurfis ja purjelauasõidus. Koostöös Eesti Jahtklubide Liidu, surfiklubiga Aloha, Eesti Lohesurfiliidu, Kristasurf.ee ja Kalevi Jahtklubiga saab teoks Postimehe surfi- ja purjetamise blogi, kust tema muljeid lugeda ja pildis näha saab.

Milleks selline ettevõtmine?

Et purjetamine on lehes minu kirjutada, siis mõtlesin, et oleks huvitav ja kasulik teada saada, mis tunne on ise merel hakkama saada. Olles näiteks olümpiasportlaste Karl-Martin Rammo (Laser Standard klassi purjetaja) või Deniss Karpaki (Finn klass) nii võistlustel kui treeningutel lähedalt näinud, tean, et mingi niisama lõbusõit see pole ja nõuab lisaks teadmistele ka väga korralikku füüsist. Purjetamises alustan klassist Zoom8, treeneriks Sten Christian Taal Kalevi Jahtklubist.

Lohesurf ja purjelauasõit on minu jaoks veidi kaugemad alad kui purjetamine. Tunduvad parajalt põnevad, aga samas ka veidi hirmutavad (lood või linnalegendid sellest, kuidas keegi lohega üle Pirita rannahoone lendas või kuidas lohe liinid kellelgi kõrvad peast lõikasid-M.G.). Kõige esimese alana võtsingi ette lohesurfi, milles läbisin alustuseks kahepäevase koolituse Pärnu rannas asuvas Aloha klubis. Aloha on seejuures Eesti ainus rahvusvahelise IKO litsentsiga surfikool. Minu õpetajaks on Eesti parim freestyle lohesurfar Kristiin Oja, kes praegu on maailmameistrivõistlustel 9. kohal. Siit näeb, kuidas ässad sõidavad.

Purjelauasõidus hakkab mind koolitama Krista Karik (Kristasurf.ee), kes on inimesi sõitma õpetanud alates 2012. aastast.

Kuues kuni kümnes trenn lohesurfis: kõhuli liival ja lohega sõbraks

Vahepeal jäi blogi unarusse, olin haige, siis sain esimese trauma, aga nüüd olen tagasi veel. Peamiselt olen käinud Stroomi rannas, aga ka Kakumäel. Enamasti saab sõita, vahel ajab tuule puudumine kohutavalt närvi. Vahel läheb aga hoog nii suureks, et kontroll kaob. Nii sain ka esimese vigastuse, kui hoog nii suureks läks, et enam pidama ei saanud, hüppasin siis kuidagi vette, aga varbad jäid jala-aasade taha kinni ja läksid tagurpidi. Aga mis see väike liigesesisene murd ikka teeb! Kõndides on ikka valus, aga surfata saab küll.

On olnud ka kordi, kui lähen randa, vaatan kahtlevalt, kas tuul on ehk liiga tugev. Kord Stroomis nii oligi, vees oli lohesid küll, aga tuult ikka puhus kõvasti. Aitasin ühel veest tulnud mehel lohe maha võtta ja uurisin, kas mul tasub minna. Sain teada, et vees on sajakilosed mehed sama suurte või väiksemate lohedega kui minul ehk et pigem ei tasu minna. Aga eks algajale on harjutamine ka teiste lohede maha aitamine.

Mõni nädal tagasi Kakumäel käies puhus samuti korralikult. Lasin lohe rannal lendu, ent järgmisel hetkel lohisesin kõhuli mööda liiva, lohe lendas jalgpalliväravasse. Olin eelmisest korrast poomil jõu põhja pannud ja unustanud vähemaks võtta. Õnneks olid head inimesed kohe abiks ja sain ikka sõitma.

Täna käisin taas Stroomis, puhus mõnusalt, sai sõita kõvasti. Vesi on küll juba jahe, tuleb jalavarjud ja kapuuts osta. Aga kuradi mõnus on ikka kui saad ühel hetkel aru, kuidas oma keha jõudu rakendada ja lohet suunata, mitte et ta tirib sind nagu ise tahab. Täna tundsin, et olen oma lohega sõbraks saanud.

Viies trenn lohesurfis: omapäi Mändjalas ja esimesed (soovimatud) hüpped

Et oli puhkus, siis on ka blogis vaikus olnud, kuigi merel olen käinud küll. Mõni nädal tagasi käisin Saaremaal Mändjalas, kus läksin esimest korda omapäi lohetamas. Kohaliku surfiklubi inimesed aitasid mul lohe rannas üles saada ja vette viia ja edasi olin üksinda. Tuult oli päris korralikult ja nii sain üsna kerge vaevaga kohe sõitma. Väikse ehmatusena kerkisin paaril korral ka umbes meetri kõrgusele vee kohale, aga paanikat ei tekkinud ja suutsin ilusti alla tagasi saada. Seega olid need sellised soovimatud hüpped.

Igatahes tegin seal oma seni pikimad triibud, suutes korraga sõita umbes 10-20 meetrit. Ise olin rahul ja nii ma seal harjutasin üle kahe tunni. Keeruliseks tegi asja tõsiasi, et Mändjalas on vees ka kalavõrgud ja neist tuli mõistagi hoiduda, mis mul ka õnnestus. Korraliku füüsilise koormuse andis aga pidev vastutuult (ja vastu lainet) kõndimine, sest algajana ei suuda ma veel igas soovitud suunas sõita ja nii tuli vajalikku stardipaika kõndida, mis tugeva tuulega on üsna raske. Seekordne sõit lõppes aga kukkumisega, mille ajal läks mingil põhjusel lahti turvasüsteem ning lohe kukkus tagurpidi alla ning üles ma seda enam ei saanudki. Kerisin liinid kokku ja kõndisin lohe kaenlas kaldale.

Enne Mändjalat tegin veel ühe tunni ka Stroomi rannas Kristiiniga, kus katsetasin esimest korda oma varustust. Jah, lohesurf saab uueks hobiks!

Esimene katsetus purjelaual: piinlik hetk ja rahulik liug

Nüüdseks on selja taga ka esimene katsetus purjelaual. Toimumispaik Laulasmaa, õpetajaks Krista Karik. Alustame nagu ikka teooriast, ohutusest jms, osa termineid on tänu teistele aladele juba tuttavad. Sellele järgneb praktika kuival maal, harjutame lauale ronimist, purje veest välja tõmbamist ning õigeid asendeid.

Tuleb välja küll. Harjutame väiksema purjega, ent vette minnes vahetame selle hoopis suurema vastu.

Kui varustus vette viidud, on aeg alustada lauale ronimisega. Kuigi algajatele mõeldud laud on üsna suur, ulbib see siiski vees ja ka tuul on üsna korralik ehk paar esimest üritust lõpevad vette sulpsamisega. Kui tasakaal käes, tuleb hakata purje veest tõmbama. Ja nagu selgus, jäi see mulle üle jõu käivaks ülesandeks. Tirisin mis ma tirisin, kätte ei saanud. Tuli tuua väiksem puri, mis harjutamiseks mõeldud ja mille ilutses suurelt kiri KIDS (tõlkes laste). «Nojah, veidi piinlik on küll, aga mis teha, äkki saan sellega midagi siiski tehtud,» mõtlen endamisi.

Väiksema purje saan kerge vaevaga üles ja siis jään küsivalt treeneri poole vaatama, et «noh, mis nüüd?!» Krista vastab umbes, et «nüüd teed nagu kaldal õppisime ja siis sõidadki!» Ja tõepoolest, polegi midagi ülikeerulist, kuidagi ma liikuma hakkan. Kuigi esimesed korrad kipub tasakaal ikka veel kaduma ja kukun või pigem hüppan ise vette. Aga need pole sellised hullud kukkumised, kus üleni vee alla vajud ja millestki aru ei saa.

Ja seda sõitmist jagub ikka päris pikalt, probleeme valmistab vaid pööramine, mis veel segaseks jääb ja selleks hüppan laualt maha ja lükkan laua õigesse suunda ning alustan taas. Esialgu suudan sõita vaid ühele poole, ent viimasel üritusel õnnestub ka allatuult kaldale sõitmine. Kokkuvõtteks - seni proovitust kõige vähem hirmus ja ehk ka kõige kergem omandada, vähemalt algtasemel. Kuigi võib ka olla, et eelnevad kogemused teistel aladel tegid purjelaua õppimise kergemaks.

Tagasi lohesurfi juurde, kolmas trenn: nii lihtne see ongi!*

Et suutsin ise vahepeal haigeks jääda ja ka õpetaja oli MM-sarjas võistlemisega hõivatud, jäi lohesurfis mitmenädalane vahe sisse. Seetõttu oli mul veidi mure, et kas suudan kohe sealt jätkata, kus pooleli jäin. Läksime kohe koos lauaga vette ja pidin kohe veestartidega alustama. Imekombel saingi juba esimeste üritustega lauale püsti ja suutsin päris mitu meetrit sõita! Väga pikalt need ei kestnud, umbes viie meetri jagu ja esialgu õppisin vaid ühele poole liikumist, aga asi seegi. Nii lihtne see ongi!* See muidugi naljaga pooleks nagu ka pealkiri.

Lihtsat pole siin midagi ja parandamisruumi jagub küllaga, sest kui juba lauale sain ja sõitsin, kippus lohe kontroll mõne aja pärast ära kaduma ja ma ei osanud või julenud muud teha kui seisma jääda ja siis uuesti startida. Aga võrreldes esimeste tundidega oli edasiminek seegi, et suutsin enamasti ise seisma jääda, kontrollitult, mitte seetõttu, et lohe kukkus lihtsalt vette ja mina kadusin vee alla. Samas, kui tuul vaibus, läks kõik keerulisemaks ja oli tükk tööd, et lohet üldse õhus hoida. Edasiminek siiski tuntav.

Järgmisena proovin juba sel nädalavahetusel purjelauda. Kui muidugi tuult jagub. Mind hakkab koolitama Krista Karik (Kristasurf.ee), kes on inimesi sõitma õpetanud alates 2012. aastast.

Esimene trenn Zoom8-ga: karussell ja makaronijalad

Nüüdseks on selja taga esimene veetrenn Zoom8-ga. Mind ja teist purjetamishuvilist Marist juhendab Kalevi Jahklubi noortetreener Sten Christian Taal. Enne ise paati istumist käisime kaatriga merel laste trenne vaatamas. Seal sai muu hulgas näha, kui kiirelt suudavad neli aastat trennis käinud neiud ümber läinud 29eri taas püsti saada. Ja kui kergelt see taas ümber läks.

Enne praktikat rääkis treener mõistagi teooriast – mis on krüssamine, mis on paut või mis on soot (see köiejupp, millega purje reguleeritakse ja mida ei tohi suhu toppida nagu mõned purjetajad teevad. Siinkohal tervitused ühele meie paremale purjetajale Karl-Martin Rammole J – M.G.). Teoorias tundub kõik mõistetav – millal mida ja kuidas teha. Samas tekitab veidi kõhklust tõsiasi, et paadis tuleb samaaegselt soodiga toimetada ning rooli hoida. Lisaks tuleb vältida poomiga vastu pead saamist. Enim elevust tekitab aga küsimus, «kas käime ümber ka». Mis seals ikka, läheme merele ja küsimus saab vastuse.

Algus on ettevaatlik, püüan paadist aru saada, kuidas puri tuule nii-öelda sisse võtab ja kuidas sõiduvahend üldse juhitav on. Õnneks on Sten kaatriga läheduses ja hõikab mida ja millal teha. Kui hoog suureks läheb, on päris lahe tunne, paat liigub päris kärmelt. Alustame merele vastutuult sõitmist, seda tuleb teha siksakiliselt liikudes (krüssamine, vt fotot). Kõige keerulisem osa on mõistagi suunamuutus vastutuult minnes ehk paut. Sel hetkel tuleb soodi abil purje tõmmata, siis ise purje alt läbi ronida ja samal ajal ka rooliga toimetada. Ja sel hetkel kipub paat üsna kiirelt tugevalt kreeni minema, mis vähemalt minule toob pähe mõtte, et kas nüüd on õige hetk vette hüpata, sest kohe lähen ümber.

Kärmelt tegutsedes suudan siiski paadi üle kontrolli taastada ja õige suuna kätte saada. See on päris nauditav, kui tunned, kuidas kiirus tõuseb ja kõik on kontrolli all. Aga järgmise paudi ajal võib miskit taas valesti minna - soot libiseb käest, puri laperdab suvaliselt, tuleb poomi eest põigates peaagu kõhuli paadis olla ja rool on ei-tea-kus – ja see toob kaasa paadi suvalises suunas pöörlemise ja oled nagu karussellil või siis sügava kreeni. Siiski suudan need mõned korrad kriitilised hetked üle elada ja ümber ei lähe.

Tuleb lihtsalt arvestada, et kui tekib tugevam lainetus või tuul keerutab, siis tuleb vastavalt tegutseda. Kui see kohale jõuab, polegi hullu. Mõned kiljatused ja hõiked Stenile stiilis «mis ma nüüd teen??!» ning kõik laabub. Jõuame kuivalt kaldale tagasi. Maale astudes tunnen imestusega, et jalad on nagu makaronid. Väsinud ja kerge värin on sees. Nagu oleks korraliku hüppetrenni teinud. Esimese trenni ajal oli üsna tugev tuul, mistõttu sõitsime Pirita jõe suudmest kuni mereni, järgmisel korral läheme juba «päris» lainetesse. Saab näha, kuidas selle ümberminemisega siis on.

Teine päev lohesurfiga: suur ehmatus ja esimene triip!

Koolituse teisel päeval läheme kohe vette. Enne tuleb mul meelde tuletada, kuidas lohe kokku panna ja selle juures olen eelmisel päeval kuuldust juba osa unustada suutnud. Õnneks on Kristiini näol teadjam inimene kõrval ja kõik saab õigesti tehtud.

Siinkohal tahan rõhutada, et kui keegi otsustab selle alaga tutvust teha, siis on tark valida koolitaja, kel ka vastav litsents olemas. Lohesurf on tore, aga valesti tehes või ohutusreegleid eirates võib mõndagi juhtuda.

Vees jätkame body dragidega ja siin jään jänni, sest ei suuda vastutuult body dragiga kuidagi hakkama saada ja lohe kukub muudkui vette. Seda tehes pean ühe käega lohet kontrollima ja teisest moodustan justkui kiilu, mis minu vees liikumist suunaks. Ja kuigi Kristiin korrutab taas, et ei ole vaja poomi jõuga enda poole tõmmata nagu mina ikka teen, vaid randmega nõksutada. Ühel hetkel saan asjale siiski pihta ja liigun enam-vähem nõnda nagu vaja. Tõdeme, et see element vajab tulevikus veel lihvimist ja liigume edasi laua juurde ning hakkan proovima veest starti.

Selleks tuleb taas suuta ühe käega lohet kontrollida ning teisega lauda hoida ning jalad selleks ette nähtud aasadesse asetada. Seejärel tuleb lohe otse üleval ehk «kella 12» peal hoida ning siis kaheksaid tehes kas vasakule või paremale startida. Kui lohe parajalt tõmbab, tuleb kõhu- ja reielihaste abil end lauale püsti vinnata ja sõita. Esimesed katsed lõpevad loomulikult ebaõnnestumistega – kas olen liiga aeglane ja kõhklev või läheb midagi muud viltu, millest ma arugi ei saa.

Et merel on teisigi lohelaudureid ehk liiklus tihe ja mina koba, juhtub ühel hetkel see, et kaotan lohe üle kontrolli ning minu lohe liinidesse jääb teine surfaja kinni. Ehmatan, kukun ja ehmatan veel ning siis vabandan. Õnneks midagi hullu ei juhtu ja mees vabaneb «püünisest» vigastusteta.

Siiski saan paaril korral kenasti lauale püsti ja sulpsan alles pärast mõnemeetrist «sõitu» taas vette. Iga kukkumise tagajärg on mõistagi ka see, et lohe kukub samuti vette ja selle üles viimine võtab omajagu aega, sest tuul on vaibuma hakanud. Aga ka need napid meetrid püsti püsimist on kahtlemata väga lõbusad ja lohesurfiga tahan veel lähemalt tutvust teha.

Esimene päev lohesurfiga: kas tõusen taeva poole lendu?

Kui Pärnu ranna surfialale jõuan ja ümbrust uudistan, jääb esmalt silma päevitajate suur hulk surfialal. Kuigi vastav silt on üleval, on see üsna väike ja paljud pole seda ilmselt tähelegi pannud. Samas - Pärnu rand on suur ja lai ning lohede, surfilaudade, purjede jms järgi on võimalik järeldada, et siin pole mõistlik niisama lamaskleda. Pealegi on surfamiseks mõeldud ala võrreldes ülejäänud rannaga imepisike. Seega – rannanautlejad – jälgige, kus te päevitate ja kus on ohutu nii teil kui surfajatel.

Aga asja juurde. Alustuseks räägib Kristiin teooriast – ohutusest, tuule suundadest, tuule tugevusest, mida teha ja mida mitte teha jms. Et minu puhul on tegemist täieliku algajaga, kel pole ka sarnase ala nagu nt lumelauasõidu kogemust, mõtlen juba etteruttavalt, kuidas ma selle suure lohega küll merel hakkama saan..

Pärast teooriat läheme vee piirile treeninglohet lennutama (mis on väiksem kui see nn päris lohe – M.G.). Et päevitajad pole kusagile kadunud, tuleb minna veidi eemale kõrkjatesse. Alustan lohe tunnetuse saamiseks eri harjutustega, teen õhus kaheksaid. Alguses ei tule üldse välja, siis juba nagu tuleb, aga ühel hetkel käib «plärts», lohe kukub pauguga maha, täpselt ühele suure luubiga ajalehte lugevale vanahärrale pähe. Mina ehmatan, Kristiin läheb lohet ära tooma ja mehe ees vabandama. Kuigi ka see härra istub alas, mis pole tegelikult päevitamiseks mõeldud. Aga ei hullu – onu jäi terveks, lohe samuti.

Jätkan. Kuigi Kristiin korrutab, et jõudu pole lohe juhtimisel vaja kasutada, siis kipun ma ikka kätega poomi jõuga enda suunas kiskuma. Lisaks liigne kärsitus minu liigutustes. Kõik peaks käima nii-öelda lõdva randmega ja sujuvalt.

Mingi hetk hakkan asjale paremini pihta saama ja nii on aeg merre minna. Päris lohega. Mis on natuke hirmutav, sest kui juba harjutuslohe tõmbas päris korralikult, mis siis veel suurega saama hakkab? Et minu kehakaal just väga suur ei ole ja telliseid pole puusadele sidunud, siis kardan, et tõusen ühel hetkel lihtsalt lendu või midagi sellist.

Kui Kristiin on kõik ära seletanud ja ette näidanud, usaldab ta lohe poomi minu kätte. Lohe on lisaks ka minu puusade ümber oleva trapetsi külge kinnitatud.

Taas mõned harjutused, et tunnetus kätte saada. Siis tuleb lohet liigutada paremale ja vasakule, paigal hoida ja taas liigutada. Õpin käemärkide järgi suhtlema (veest lohe tõstmiseks on teine inimene selle juures ja et karjumine on tuule käes mõttetu, siis suheldakse käemärkide abil – M.G).

Siis harjutan lohe vette laskmist ja üles tõstmist. Lõpuks isegi tuleb välja. Ja siis teen kaheksaid. Ja siis tuleb esimese päeva kõige lõbusam osa, kuigi pean tunnistama, et see algas ehmatusega. Nimelt – body drag ehk nipp, kuidas vajadusel kaotatud lauani vees lohe vedamisel nii-öelda lohiseda. Olen põlvili vees ja «kaheksatan» end minema. Kohe teengi mingi vea (et kõik käis väga kiiresti, ei suutnud ma arugi saada, mis täpselt nihu läks – M.G.) ja olen üleni vee all ja mitte nii nagu vaja. Esimene märg ehmatus. Aga paar korda veel ja siis läheb ehmatus ja kramp mööda ja on küll lõbus see mööda vett libisemine! Ootan homset.

Kommentaarid

Ajakirjaniku lähitutvus surfi ja purjetamisega: kõhuli liival ja lohega sõbraks

Märksõnad