Pareiko meenutab, kuidas ta oleks endisele koondise peatreenerile kallale läinud

Robin van Persie (vasakul) ja Sergei Pareiko Eesti ja Hollandi 2:2 viigimängu järel arvamusi vahetamas. Foto: Liis Treimann

Piilun jalgpalliliidu aknast ribikardina vahelt Sergei Pareikot. Enne kui ta jõuab intervjuud andma, on mehe rajalt maha võtnud Spini programmi osalised, kes teevad päikesepaistelisel päeval koondise raudvaraga küll ühe, küll teise pildi. Veel mõni aasta tagasi oleks tundunud ulmelisena, et Pareiko naaseb koduliigasse. Nüüd on ta tagasi ning vastab ajakirja Jalka lugejate küsimustele vägagi avameelselt ja kirglikult.

Tundub, et mõtlesite Eestisse naasmise üle väga kaua. Miks otsustasite lõpuks veel ühe aasta mängida? (Tarmo Loos, Viljandi)

Kui oled suure osa oma karjäärist välismaal mänginud, siis on Eestisse tagasi tulla raske. Venemaal olin keerulises olukorras ja oli vaja midagi muuta. Jaanuaris tuli üks pakkumine Hollandi esiliigast ja olin juba päris lähedal, et sinna minna, aga lepingut pakuti pooleks aastaks ja minu roll oleks seal olnud olla teine väravavaht. Esiväravavaht oli seal Soome koondisest (selle põhjal võib eeldada, et tegemist oli Venlo VVV nimelise klubiga, kus väravapostide vahel Niki Mäenpää – toim.). Ootasin samal ajal vastust ka Kasahstanist. Veidi venitasin ja Hollandis leiti teine väravavaht ning Kasahstanist öeldi ei. Ise tundsin, et võin mängida, soov ja tervis olid okei. Saan praegu Eestis mängurütmi tagasi. Leppisin Levadiaga kokku, et kui suvel tekib võimalus, siis lähen välismaale. Liiga kerge oleks olnud praegu lõpetada. Kogu elu olen võistelnud ja nüüd lõpetan sellepärast ära, et ei leia klubi? Kui Eestist poleks pakutud, siis oleks võinud öelda, et proovisin, aga kõik on läbi. Tore, et juhtkond tuli mulle vastu ja olen praegu siin. Olen tagasi nagu jalgpallur ja väravavaht. Tagasi on tulnud mängutuju, mis mul viimasel ajal puudus.

Mida jääksite jalgpalli juures kõige rohkem igatsema, kui karjäär läbi saab? Miks just seda? (Madli, Tallinn)

Ütleme, et jääksin igatsema mängueelseid päevi. Seda, kui minnakse hotelli või baasi, see tunne, et homme-ülehomme toimub mäng ja sa valmistud ainult selleks. Oled mängule keskendunud, mõtled ainult mängule. Hotellis olev atmosfäär, grupiga koos olemine ja omavaheline suhtlus – see tunne jääb terveks eluks meelde.

Olete mänginud ka Itaalia madalamas liigas (Casale, hooajal 1998/1999 – toim.). Kui palju te praegu sellest mäletate? (Liina Laas, Tartu)

Ma mäletan oma karjäärist kõiki etappe, see oli mu esimene välisklubi. Seal sain aru, kuidas on vaja välismaal elada, mõistsin, et esiplaanil on keeleoskus. Sain aru, et keegi sind üheski klubis ei oota. Ise pead sisse elama ja sellega arvestama, et kerge ei ole ja mõnikord võib olla väga raske. Noored, kes mõtlevad praegu, et keegi teda välismaal ootab – see on pigem unistus. Suurtes klubides on igale kohale konkurents. Pead aru saama, et kui tahad platsile murda, siis pead kelleltki koha ära võtma ja see tähendab, et tema jääb näiteks rahapreemiata. Välismaale minekuks peab olema mentaalselt valmis, sest see on väga raske nii trennis kui igapäevaelus.

Väidetavalt tahtis Wolverhampton Wanderers teid 2011. aastal kolmandaks väravavahiks ja teie ütlesite ei. Kas ja kui raske see oli, öelda ei Premier League’i klubile? (Tõnis Kalluste, Nõmme)

Minust see ei olenenud. See jutt tuli välja alles siis, kui ma sealt ära läksin. Agendid suhtlesid omavahel ja tuli välja, et neil oli vaja teist-kolmandat väravavahti. Mulle keegi midagi ei öelnud, nad ei teinud mulle pakkumist. Olin seal neli päeva, peatreener (Mick McCarthy – toim.) ütles, okei, saime aru, kes oled. Nii läks elu edasi. Ma olin siis 33aastane, mul oleks olnud vaja mängida. Muidugi oli Premier League unistus, aga see oleks vaimselt raskelt mõjunud, et kogu aeg oled seni mänginud ja järsku enam ei mängi. Minu aeg Inglismaale pääsemiseks oli selleks ajaks võibolla juba möödas ja oli vaja teisi lahendusi leida.

Kas ajas vihale ka, et te pikka aega koondisse ei kuulunud? Mis teie ja Arno Pijpersi vahel tegelikult juhtus? (Jaanus Pärnoja, Tallinn)

Midagi ei ole juhtunud. Mina lihtsalt olin sellel hetkel väga aus inimene ja pärast mängu (Balti turniiri kohtumine Eesti–Leedu aastal 2003. Leedu võitis Valgas 5 : 1 – toim.) ma teadsin, et see polnud isegi B-koondis, see oli C-koondis. Ma ei saa öelda, et mängisin hea mängu, tegin kaks viga, kus väravavaht sisse ei tohi lasta. Treener pani mind tanki! Mängisin juba kaks aastat Venemaal ja sealt kutsus ta mind siia, et mind näha ja sellises mängus platsile panna. Oli selline tunne, et ta pani ja lihtsalt vaatas, kuidas suudan olukorrast välja tulla. Sportlikult olin väga kuri ja vihane, et just nii see kutse tuli. Sel hetkel oli Venemaal väga raske hooaeg, oli vaja keskenduda, et püsida lõpuni (kõrgliiga – toim.) mängus. Pärast kohtumist läksin ausalt Arno Pijpersi juurde ja ütlesin, et ära enam kutsu, aga kui tuleb väravavahtidega probleem, siis võib kutsuda küll. Ma ei öelnud kordagi, et lõpetan ära, ma ei öelnud, et ma ei taha enam mängida. Seal olid veel Jelle Goes ja Janno Kivisild, kõik kuulsid, mis ma ütlesin. Pärast seda tulid järgmisel päeval ajalehes välja mu sõnad, et mina ütlesin, et ei taha enam koondise eest mängida. See oli mulle väga suur üllatus. Sain aru, et oleks pidanud selle enda sees üksi läbi elama, mitte kohe treeneri juurde minema. Sportlikus osas ei olnud see õige käik, aga olin aus inimene, ei saanud sees hoida. Olin päris noor, sees põles. Olen platsil näidanud, et unistus Eesti koondises mängida on mul kogu aeg olnud. Keegi võttis mu sõnu valesti, keegi interpreteeris valesti. Ma mõnikord tahaks temaga selle teema üle rääkida. Praegu põleb sees, et ma ei suutnud treeneritele kohe näidata, mis oskused mul on. Mängisin Venemaa liigas ja mõtlesin, miks kutset ei tule. Muidugi, kui Mart Poom oli terve, ei tekkinud küsimusi, aga kui Matu oli vigane, siis mõtlesin, miks mind ei kutsuta. Terve hooaja mängisin algusest lõpuni ega saanud kutset, see olukord tegi mind närviliseks. Kahju, et see vestlus ei jäänud meie vahele, vaid tuli välja. Ma ei kuulnud temalt toetussõnu, et okei, saame aru, oli selline olukord, arvestame sinuga ka edaspidi. Välismaalt pärit treener ei tunne võibolla päris hästi kõiki mängijaid. Võtab liiga palju aega, et kõigiga tuttavaks saada. Mis oli Tarmo Rüütli pluss? Ta teadis kõigist palju, mängijad kasvasid tema silme all üles.

On jäänud mulje, et te ärritute kiiresti ja ei suuda vahel oma emotsioone kontrollida. Kas te olete nende väidetega nõus? (Marju, Viljandi)

Ma kontrollin end kogu aeg. Vahepeal võib tunduda, et keen üle, aga nii see pole. Ilma emotsioonita jalgpalli mängida ei saa. Kui keegi tuleb ja provotseerib või teeb haiget, siis ei saa niisama jätta, sa ei saa seda vastu võtta. Kui sa ütled agressiivselt vastu, siis tekib olukord, et vastane näeb, et platsil on ka teine meeskond, kes tahab samamoodi võita. Kõik näevad, et keegi ei veeda platsil lihtsalt aega, vaid käib võitlus. Kui keegi hakkab sind platsil ründama, siis ei saa olla vait, pead näitama, et oled jalgpallur nagu teised.

Rahahädas Tomski Tomi kaptenina käisite Moskvas toonase peaministri Vladimir Putiniga kohtumas. Millise mulje Putin teile jättis? (Joonas, Tartu)

Mina ise temaga ei rääkinud, aga ma istusin ta kõrval. Tundus enesekindel mees, kes palju ei räägi, aga palju teeb. Ütles konkreetselt firmadele, kes on Tomski oblastiga seotud, et peab meie klubi aitama ja ongi kõik.

Ilja Antonov ütles Jalkas, et tema ei pea end venelaseks, kuigi tal on slaavi juured. Kes teie rahvuselt olete? Kas peate end ka venekeelseks eestlaseks? (Kristjan Laurberg, Järvamaa)

Mina olen Eestis sündinud, see on mu kodumaa, ema on venelane, isa on valgevenelane. Siin ma sündisin, siin ma elan, siin sündis minu poeg, minu naine. Mul on siin mugav. See on minu maa ja selle eest võitlen platsil. Kui me läheme koondise eest platsile, venelased või eestlased, siis me oleme seal üks suur pere ja toetame üksteist, võitleme Eesti lipu ning rahvuse eest. Sellest (rahvusküsimusest – toim.) rääkimise peab juba ära lõpetama! Praegune seis on selline, et koondises ühtegi probleemi pole, oleme palju kordi palliplatsil näidanud, et oleme üks võistkond. Me võime omavahel rääkida nii eesti kui vene keeles, probleeme ei teki.

Te olete tuhandete eestlaste lemmik, keda fännid tervitavad tribüünil, keda on valitud stiilseimaks jalgpalluriks ja sageli kasutatud reklaaminäona erinevates projektides. Kas jalgpall on teie arvates aidanud lähendada eestlasi ja venekeelseid inimesi? (Leela Kurvits, Harjumaa)

Olen tavaline inimene, lihtsalt olen suutnud oma väikese talendi välja mängida ja nüüd tullakse ja küsitakse (reklaamidesse – toim.). Ma ei saa ei ka öelda! Asi on lihtne, kui sa oled siin sündinud ja tahad siin elada, siis sa pead rääkima eesti keelt ja omama kodakondsust. Mul on vene nimi, aga see pole üldse tähtis. Poliitikud peavad leidma lahenduse, et kõik Eestis elavad rahvad saaks koos elada, et kedagi ei diskrimineeritaks. Me oleme kõik võrdsed inimesed, kes siin elavad ja kes on siin sündinud. Asetada üks rahvus teisest kõrgemale – see pole õige! Õige on see, et kõik, kes siin elavad, panevad oma panuse Eesti arengusse. Ainult koos saame me midagi võita, elu paremaks teha ja elu nautida. Käisime koondisega Šveitsis, seal elavad itaallased, prantslased, sakslased ja kellelgi ei teki probleemi. Keegi ei räägi sellest kogu aeg!

Mis teile Eestis kõige rohkem ja mis kõige vähem meeldib? (Karl Villem, Raplamaa)

Olen palju öelnud, et kõige rohkem meeldib suvel Tallinna vanalinnas jalutada. Just siis, kui ilm on päris soe ja mugav. Võiks seal palju jalutada, istuda ja edasi jalutada. Vahepeal märkan isegi selliseid kohti, mida varem pole näinud. Vanalinn on see kõige lemmikum, mis mind alati siia tagasi tõmbab. Mis ei meeldi? Oleks ilm nagu Hispaanias, oleks super (Pareiko venitab s-i eriti pikalt – toim.). 

Palun analüüsige ennast väravavahile olulistes mänguelementides – kuidas reastaksite enda puhul järgmised omadused: reaktsioonitõrjed, väljajooksud, õhupallide püüdmine, lahtilöögid, mäng jalaga, kaitsjate juhendamine, õige kohavalik, mängu lugemine? (Toomas Kallaspoolik, Tallinn)

Igal väravavahil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Palju oleneb ka vormist. Mõnikord tunnen end joonel väga hästi ja tean, et mulle on päris raske lüüa. Pärast tekib olukord, kus pole enam nii kindel. Samamoodi väljalöökidega, kolm-neli kuud toimib kõik ja mingil hetkel hopp – enam ei lähe. Mul polegi liiga tugevaid ega nõrku külgi. Lihtsalt on vaja kogu aeg analüüsida, mida võiks hetkel parandada ja mis toimib normaalselt.

Kes on teie lemmikartist (laulja, bänd) Eestis? (Simo, Rakvere)

Mulle meeldib Kuldne Trio. Kui olin veel noor, siis oli 4–5 lugu, mis olid kogu aeg meeles, mäletan neid päris hästi. Ott Leplandi “Kuula” mängis mul autos päris palju ja viimane Eurovisiooni laul (Elina Borni ja Stig Rästa “Goodbye to Yesterday” – toim.) oli super. Mõtlesin, et jõuab kolme hulka, aga kahjuks ei jõudnud. Selline tore ja romantiline lugu, mis näitab, et Eestis on talente, kes võivad vabalt Euroopas konkurentsi pakkuda. Jätkake samamoodi!

Kas vastab tõele, et pärast Eesti–Hollandi mängu (2 : 2), kus vastased viigistasid ebaõiglaselt antud penaltist, tahtsite kallale minna Jelle Goesile (endine Eesti koondise peatreener), kes ilmus pärast mängu meie koondise riietusruumi? (Anders, Tallinn)

Ütlen ausalt, jah. Ta tuli sinna riietusruumi ja hakkas mingeid sõnu ütlema, et päris okei tulemus ja nii edasi. Mulle see üldse ei meeldinud. Ta tuleb meie riietusruumi ja hakkab seletama. Sa töötad hollandlaste juures ja tuled seletama. Sa võid tulla järgmisel päeval, aga mitte kohe. Kõik nägid, mis platsil toimus. Mulle lennati jalaga sisse, see oli puhas punane! Siis Robin van Persie sõnad, mida ma ei hakka siin ütlema. See oli Jellelt ebameeldiv käik. Küsisin kohtunikult (Sergei Boiko – toim.), miks ta ei andnud hollandlasele punast kaarti. Mängija (Bruno Martins Indi – toim.) tuli meelega mulle sisse. Mul oli pall käes ja ta tuleb kahe jalaga käe peale, nagu tahaks käsi murda. Kohtunik ütles, et kõik oli korras, käed on ju terved. Ma küsisin, et kui mind haiglasse viiakse, kas siis annab punase. Pärast penaltit küsisin kohtunikult, mida ta teeb. Mille eest see? Kaheksa minutit lisa, mille eest? Ütlesin, et kui tahad neid aidata, siis ütle seda meile näkku, ära tee tsirkust. Sel päeval olime  hollandlastega võrdsed, see on nende probleem, et nad ei suutnud end kokku võtta. See Kostja (Konstantin Vassiljev – toim.) teine värav on üks ilusamaid, mida olen näinud. Sealt hakkas nii, et kõik 50/50-olukorrad vilistati Hollandi poole. Nad pressisid kohtunikku nii palju, et oli näha, et ta kardab. Oleksime ise pidanud ka nahaalsemad olema ja samamoodi pressima, näitama kohtunikule, et me tahame mängu võita. Emotsioon peab mängus olema, seda peab lihtsalt õiges suunas kasutama. Enne mängu oli tunne, et Holland on rull, kes rullib kõigist üle, aga suutsime mänguks valmistuda ja näitasime, et kui on hea päev, suudame jalgpalliriikidele vastu saada. Kui klubis näitad pigem oma oskuseid, siis koondises me mängime terve Eesti eest. Iga mängija saab aru, kus ta mängib ja miks me platsil oleme.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php