Pohlak kohtunikest ja Narva Transist: tegu on eelkõige oma pingete maandamisega

Aivar Pohlak

FOTO: Toomas Tatar

Laupäeval peetud jalgpalli Eesti meistriliiga mängu FC Flora - Narva Trans järel esitas Transi president Nikolai Burdakov ajakirjanikega vesteldes karme süüdistusi mängu kohtuniku Roomer Tarajevi ning Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku Uno Tutki aadressil, viidates sellele, et Transi mänge saadetakse vilistama kaardilembesed kohtunikud. Transi mängijad on tänavu teeninud juba kümme punast kaarti, mis moodustab ligi poole meistriliigas senise hooaja jooksul ette tulnud eemaldamistest. Postimees esitas teemaga seonduvalt kolm küsimust Eesti Jalgpalli Liidu presidendile Aivar Pohlakule.

Kui tõsiselt saab võtta Transi presidendi Nikolai Burdakovi seisukohti, nagu tehtaks just neile sel hooajal kohtuniketööga liiga ning määrataks nende mängudele kohtunikke, kes annavad kergemini punaseid-kollaseid kaarte?

 Kohtunike süüdlasteks tegemine ja sellekohased telefonikõned, ka mängu ajal ja varumängijate pingilt, on iga Transi ebaõnnestunud hooaja ja ebaõnnestunud mängu probleem olnud pikki aastaid. Üritan Transi presidenti mõista – tean, et ta kulutab klubile palju energiat, tean kuidas tema panust on kuritarvitatud, tean, et mehe jaoks on jalgpall armastus ja positiivsete emotsioonide otsimise koht, mida ta sealt piisavalt ei saa ja nii edasi ja nii edasi – ja see mõistmine on sellevõrra lihtsam, et ma ei jaga meie ühiskonna teatava eliidi seisukohta, et sellistel inimestel tuleb lasta hukkuda, sellele hukule kaasa aidata või vähemalt neid naeruvääristada. Eesti ei ole kaugeltki valmis ja iga energia on ühiskonna ülesehitamiseks oluline, isegi siis kui see on sedavõrd probleemne, nagu on Eesti jalgpalli jaoks olnud Narva Trans kõikide oma eilsete, tänaste ja homsete hädadega.

Uno Tutki peale viha välja valamine on samas ebaõiglane, aga kuna süüdistused kohtunike aadressil on järgnenud tänavu peale praktiliselt kõikide Transi mängude järel Levadia, Kalju, Sillamäe, Infoneti ja Floraga, siis on see ilmselt ainus võimalik konstruktsioon, millega oma pahameelt põhjendada.

Ootused on suured, euromängudest ollakse mitu aastat järjest eemal, eelarve on pingeline – kõik need on arusaadavad käivitajad ja ma kordan veel kord, et kujunevas ühiskonnas tuleb neid nii palju kui võimalik ja mõistlikes piirides aktsepteerida, aga eelkõige on see ikkagi oma pingete maandamine ja enese väljaelamine, mitte tõsiseltvõetav kriitika.

Kui kõrgelt on Eesti kohtunikud Euroopa tasandil hinnatud, arvestades mängudele määramiste arvu ja nende töö kohta saadavat tagasisidet?

Hannes Kaasik ja Kristo Tohver on teinud kõrgetasemelistel rahvusvahelistel mängudel enamasti häid või väga häid partiisid ja määratud korduvalt  sellisel tasemel õigust mõistma – arvestada tuleb ka asjaoluga, et tippkohtunike hulka on n-ö väiksemate liigade meestel üliraske saada. Tõsi, Hannes on olnud vigastusega mitu aastat kohtunikutööst eemal ja koolitab praegu EJLi kohtunike osakonnas meie tippliigade vilemehi. Samuti ei ole Eiko Saar ja Roomer Tarajev saanud nende poolt vilistatud rahvusvahelistel kohtumistel hindeid, mida oleks vaja häbeneda. Uno Tutk on UEFA ja FIFA tasandil hinnatud kohtunike vaatleja.

Üldiselt hoitakse kohtunike teemal teadlikult madalat profiili ja pressiteateid õnnestumistest ei tehta, aga praeguses olukorras on õige välja öelda, et näiteks Kristo Tohver vilistas just Horvaatias ligi 30 tuhande pealtvaataja ees Spliti Hajduki ja Strömsgodseti vahelist Euroopa Liiga mängu ja sai hindeks 8,4, mis tõlkes tähendab «oodatud kõrget taset» ja üldjuhul määramist järgmisele mängule.

EJLi kohtunike koolitamise ja arendamise süsteem on saanud rahvusvaheliste katusorganisatsioonide poolt häid hinnanguid, kolme kõrgema liiga kõikide mängude läbiviimine kohtunike vaatlejaga on Eesti mastaabis jalgpallimaa jaoks väga suur asi.

Transi president ja spordidirektor tõid pärast mängu välja ka võimaluse istuda üheskoos laua taha ning selgitada välja, millest on lahkhelid tekkinud. Oleks see ka jalgpalliliidu seisukohast üks võimalik samm klubi poolt puhkenud pahameele vähendamiseks?

Just nädal tagasi sai liidu juhatuse tasandilt antud kohtunike osakonnale ülesanne viia augustikuu jooksul Premium Liiga klubidega läbi täiendav koolituste ring, sest fookus kohtunikele on läinud ebanormaalselt ja ebaõiglaselt suureks. Koolitusel juhime tähelepanu ka reeglite muutunud tõlgendustele, mis kõik lähtuvad FIFAst ja UEFAst ja mida on iga hooaja eel küll kõikide klubidega kohtumistel räägitud, aga mis pole siiski kinnistunud – näiteks sobib just Marek Kaljumäe eemaldamine kirgi kütnud Flora – Trans mängust – seljatagant ohtlikult rünnates ei pea punase saamiseks sugugi tabama mängijat.

Isiklikult olen Nikolai Burdakoviga rääkinud peaaegu iga Transi mängu järel, aga kahtlemata on liidu kohtunike osakond valmis alati klubiga maha istuma ja kriitilised olukorrad üle vaatama. Selle on liidu juhatus kohtunike osakonnale lausa soovituslikuks teinud. Samas on sellisel juhul vajalik vastaspoole võime videolindilt olukorra ülevaatamise järel vähemalt osadega neist leppida kui õigetega, aga Transi presidendiga vaidlesime veel eilegi (üleeile – toim) 4. juuli Trans – Levadia mängus löödud Levadia kolmanda värava üle, mis video pealt üle vaadates on nii õige kui veel üldse olla saab, aga mida ta tunnistada ei suuda ja millele Nikolai Burdakov peale toda mängu reageeris samas registris laupäevasega või kraad hulleminigi.

Tegelikult tuleb klubijuhina unustada kohtunikud – viimastele keskendudes jääb oluline, see kuidas sinu meeskond väljakul mängib ja käitub, tähelepanuta, paraku takistavad seda ambitsioonid. Surve kohtunikele jääb olema üheks asjaoluks, mida paljud treenerid ja klubijuhid saavad edulootuste kasvatamiseks kahjuks alati kasutama.

Tagasi üles