Eesti pallimängudes pole sportlase siirdumine välismaale üksnes mängija ja tema uue ning vana koduklubi vaheline asi. Leidub alaliite, kes napsavad ülemineku pealt kopsaka vaheraha ega hooli, et see võib saada välismaale minekul takistuseks.
Sportlased täidavad alaliidu rahakotti
20. oktoober 2010, 09:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahendustasu küsida on omane pigem väiksemate pallimängualade liitudele. Suured hiiud, nagu jalgpall ja korvpall, ei pea vahendustasu vajalikuks.
«Jalgpalliliit ei teeni mängija ülemineku pealt ühtegi krooni,» kinnitas Eesti Jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht. «Tegemist on puhtalt klubidevahelise tehinguga, kus mängija uus koduklubi maksab eelmisele meeskonnale. Sellest läheb omakorda teatud protsent mängija kasvatajaklubile.»
Ilmselt pole osavate rahastamisskeemide poolest tuntud jalgpallimaailmas üleminekute pealt laekuval piskul ka nii suurt tähtsust.
Mängijate välismaale siirdumisest ei saa kasu lõigata ka Eesti Korvpalliliit. Ainus erand on noormängijad ja sedagi profilepingute puhul. Näiteks mullu Kaunase Žalgirise noortesüsteemiga ühinenud Kent-Kaarel Vene eest ei pidanud leedulased midagi maksma.
Jalgpalli ja korvpalli näidete kõrval tundub võrkpallis toimuv nöörimisena. Nädala alguses ilmusid Eesti ajalehtedes artiklid, milles räägiti võrkpallur Kadri Puri luhtunud võimalusest liituda Kreeka meistriliiga klubiga.
Väidetavalt sai takistuseks Eesti Võrkpalliliidu nõue, et kreeklased peavad tehingu eest kandma alaliidu arvele 1300 eurot. Kuigi Puri palus summa vähendamist, otsustasid võrkpallijuhid keelduda. Kuigi jäik hoiak tuli eestlaste poolt, toetavad neid rahvusvahelise alaliidu otsused.
«Rahvusvahelise Võrkpalliliidu poolt on pandud paika üleminekutasude ülempiir 10 000 USA dollarit. Eesti alaliit on kehtestanud Eesti koondise tasemel mängivate pallurite hinnaks 1300 eurot. Koondise vaatevälja mitte kuuluvate mängijate eest tuleb tasuda 650 eurot. See seadus kehtib ammu ja pole varem probleeme tekitanud,» selgitas Eesti Võrkpalliliidu peasekretär Taavi Pürn. «Rääkisime sellest ka alaliidu juhatuses, kuid summa vähendamisele või sellest sootuks loobumisele polnud põhjendust.»
Pürni arvates poleks õige summa vähendamise pretsedenti luua, kuna siis hakkaks kõik välismaale siirduvad mängijad selliseid nõudmisi esitama.
Ülemineku eest raha küsida olevat õiglane, kuna liit on teinud sportlase rahvusvahelisele tasemele aitamiseks kulutusi. «Laekuva raha abil saame saata mõne noortekoondise tiitlivõistlusele,» märkis Pürn.
Võrkpalliliidu peasekretäri sõnul võis Puriga juhtunu taga seista Larissa AELi surve. «Tänavusest hooajast muutus üleminekute vormistamine elektrooniliseks ja kõik tehingud on kohe rahvusvahelises alaliidus näha,» selgitas ta.
«Seni täideti paberid viies eksemplaris ning need toimetati kohale käsitsi. Nii jäid paljud dokumendid rahvusvahelisse alaliitu esitamata ja sellega suudeti neile ülemineku pealt makstav summa säästa. Nüüd on see kulutus vältimatu ja seepärast otsivad klubid võimalusi, kuidas tekkiv miinus katta.»
Sama karmid reeglid valitsevad käsipallis. Eesti Käsipalliliidu peasekretäri Pirje Orassoni sõnul makstakse välismaale mineku eest Euroopa alaliidule 750 eurot, teist sama palju saab Eesti Käsipalliliit. «Enne kui Euroopa alaliidule pole raha laekunud, ei hakka keegi üleminekut vormistamagi,» teadis Orasson. «Reeglid on sellised ja midagi pole parata.»