Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)
/nginx/o/2015/08/14/4378807t1hf2e5.jpg)
Šokk, viha ja kurbus. Eesti koondise mängijate ja treenerite nägudelt peegeldusid pärast Makedoonialt saadud valusat 0:3 kaotust just need emotsioonid. Kes väljendas oma tundeid pisarate, kes vihaga. Mõni lasi lendu roppusi, teine vaikis ja vaatas tühja pilguga enda ette. Euroopa liiga seni päikeseliselt kulgenud suvi oli saanud äikeselise raputuse – liiga esimene kaotus saadi alles poolfinaalis.
Tagantjärgi võib ju heietada, et ehk oleks olnud kasulik, kui alagrupiturniiri ei oleks läbitud täiseduga, siis oleks meestel ka kaotuse ja ehk ka läbipõlemise kogemus olemas. Fakt on, et läbipõlemine toimus, meeldigu see sõna võit mitte. Kaotusseisu jäädes tekkis kramp, millest üle ei saadudki, prooviti jõuga, aga asjad ei õnnestunud – eksiti palju servil, pea kõik mänguelemendid logisesid.