Kaotus, mis tuli väga halval ajal

Keith Pupart Makedoonia bloki vastu ründamas. Foto: Tarvi Pürn/EVF

Šokk, viha ja kurbus. Eesti koondise mängijate ja treenerite nägudelt peegeldusid pärast Makedoonialt saadud valusat 0:3 kaotust just need emotsioonid. Kes väljendas oma tundeid pisarate, kes vihaga. Mõni lasi lendu roppusi, teine vaikis ja vaatas tühja pilguga enda ette. Euroopa liiga seni päikeseliselt kulgenud suvi oli saanud äikeselise raputuse – liiga esimene kaotus saadi alles poolfinaalis.

Tagantjärgi võib ju heietada, et ehk oleks olnud kasulik, kui alagrupiturniiri ei oleks läbitud täiseduga, siis oleks meestel ka kaotuse ja ehk ka läbipõlemise kogemus olemas. Fakt on, et läbipõlemine toimus, meeldigu see sõna võit mitte. Kaotusseisu jäädes tekkis kramp, millest üle ei saadudki, prooviti jõuga, aga asjad ei õnnestunud – eksiti palju servil, pea kõik mänguelemendid logisesid.

Kui Eesti koondise kapten Kert Toobal ütles alagrupiturniiril mitmel korral, et võidu tõi just meeskonnana tegutsemine, siis poolfinaalijärgselt tuli tal tunnistada, et seekord mängis meeskonnana Makedoonia. Taas sai meelde tuletatud, et enne mängu võib lõputult rääkida ja kirjutada, kes peaks tugevam olema, aga asjad tehakse selgeks väljakul.