/nginx/o/2015/08/16/4384189t1h8bd9.jpg)
Vormel-1 sari jätkub pärast suvepuhkust järgmisel nädalavahetusel peetava Belgia etapiga ning soome uudisteportaal MTV Sport võttis enne seda vaatluse alla sarja ajaloos püstitatud rekordid, mida on raske või lausa võimatu ületada.
Vaata vormel-1 sarja rekordeid, mida on peaaegu võimatu ületada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks kerkis tänavu Malaisia etapil rekordimeheks Max Verstappen, kes sõitis 17 aasta ja 180 päeva vanusena välja punktikoha. Hollandlane tõusis sellega noorimaks sõitjaks, kes vormel-1 sarjas seda suutnud, ning kuna pärast tema saabumist kõrgeimasse vormelisarja karmistati osalusreegleid, polegi seda saavutust praegu võimalik ületada. Aitaks vaid see, kui vormel-1 loobuks tulevikus taas sõitjatele seatud vanusepiirangust, mis sätestab hetkel, et alla 18-aastastel sarja enam asja pole.
Schumacheri sajaprotsendiline hooaeg
Seitsmekordne maailmameister Michael Schumacher suutis pika ja eduka karjääri jooksul üle lüüa nii Ayrton Senna nimel olnud 65 parima stardikoha kui ka Alain Prosti käes olnud 51 etapivõidu rekordid. Schumacheril õnnestus esimesest ruudust startida 68 korral ja etapp võita 91 korral. Need rekordid on ületatavad, küll aga on väga keeruline püüda sakslase 2002. aasta tulemust, kui ta jõudis poodiumile kõigil 17 etapil.
/nginx/o/2013/09/05/2055219t1hc4ee.jpg)
Täpselt sama palju kordi kerkis küll 2011. aastal poodiumile ka Sebastian Vettel, kuid tol hooajal sõideti 19 etappi ja nii jäi sakslasel oma kuulsa kaasmaalase sajaprotsendilisest saavutusest õige pisut siiski puudu. Tänavu liikusid samas tempos mõlemad Mercedese sõitjad Lewis Hamilton ja Nico Rosberg, kuid viimati peetud Ungari etapil ei jõudnud kumbki poodiumile ja sellega minetasid mehed ka lootuse seekord eelnimetatud saavutust korrata.
Mullu jõudis Hamilton lõpetamise korral küll alati kolme parema hulka, kuid kolmel korral tuli tal ka sõit katkestada. Rosberg jäi aga poodiumilt eemale neljal juhul. Arvestades, et viimastel aastatel on vormel-1 sarjas sõidetud 19 etappi ja tuleval hooajal kasvab osavõistluste arv koguni 21 peale, on Schumacheri rekordit aina keerulisem püüda.
Karjääri lõikes võib poodiumikohtade osas sajaprotsendiliselt korda läinud võistlemisega uhkeldada itaallane Dorio Serafini, kuid tema teo väärtust vähendab asjaolu, et mees osaleski vormel-1 sarjas vaid ühel etapil. 1950. aastal sai itaallane kodurajal Monzas Giuseppe Farina järel teise koha.
Kolm täppisteadlast
Schumacheri nimele kuulub veel üks rekord, õigemini selle jagamine. 1997. aasta Euroopa GP kvalifikatsioonis suutsid seitsmekordne maailmameister, tema kaasmaalane Heinz-Harald Frentzen ja kanadalane Jacques Villeneuve välja sõita sekundituhandiku pealt sama aja 1.21,072. Parimalt kohalt startija pandi reeglite kohaselt paika selle järgi, kes antud aja esimesena kirja sai. Veel napim saaks kvalifikatsiooni võitjate vahe aga olla ainult juhul, kui vormel-1 sarja ajamõõtjad võtaksid kasutusele ka neljanda koha pärast koma.
/nginx/o/2015/08/16/4384191t1h773c.jpg)
Kui seda rekordit on võimalik teoorias ületada, siis järgmist saab ainult korrata – kolm meest on suutnud kaasaegses vormel-1 sarjas võita esimese etapi, kus nad on osalenud. Üks neist on mõistagi 1950. aasta avahooaja avaetapil poodiumi kõrgeimale astmele tõusnud Giuseppe Farina, kes krooniti hiljem ka ajaloo esimeseks maailmameistriks. Kokku võitis Farina karjääri jooksul viis osavõistlust. Teisena on sama suutnud Giancarlo Baghetti, kes võidutses 1961. aastal Prantsusmaal. Talle jäi elu esimesel vormel-1 etapil saadud võit erinevalt Farinast aga ka ainsaks.
Enamasti loetakse Farina ja Baghetti kõrval rekordimeheks ka Johnnie Parsons, kes võitis 1950. aastal Indianapolises peetud USA etapi. Vahel jäetakse aastatel 1950-1960 vormel-1 sarja kavas olnud Indianapolise etapp siiski seesugustest arvestustest välja, sest Euroopa tipud seal ei osalenud, USA võidusõitjad ei löönud aga omakorda kaasa ülejäänud sarjas. Parsonsile jäi 1950. aasta võit Indianapolises samuti ainsaks, ehkki ta tegi kaasa veel ka kaheksal järgmisel USA etapil. Lähiajaloos on Farina ja Baghetti saavutuse kordamisele kõige lähemale jõudnud Jacques Villeneuve, kes juhtis 1996. aastal oma debüütetapil Austraalias pikalt, kuni pidi õlilekke tõttu meeskonnakaaslase Damon Hilli siiski mööda laskma ja leppima teise kohaga.
/nginx/o/2015/08/16/4384193t1h754b.jpg)
Maailmameistriks ilma võiduta?
Kummaline legend, nagu oleks Keke Rosberg tulnud 1982. aastal maailmameistriks ainsagi võiduta, levib küll endiselt visalt, kuid ei vasta siiski tõele – soomlane võitis tol hooajal Šveitsi GP nime all peetud osavõistluse Dijoni ringrajal. Tänapäeval on ainsagi etapivõiduta maailmameistriks kerkimine sisuliselt võimatu, sest punktisüsteem annab varasemaga võrreldes arvestatava eelise etapivõitjatele. Küll aga on jätkuvalt võimalik korrata Niki Lauda ja Denny Hulme'i saavutust, kes tulid vastavalt 1984. ja 1967. aastal maailmameistriks nii, et ei startinud ainsalegi etapile parimalt kohalt.
/nginx/o/2015/08/16/4384201t1h1534.jpg)
Lauda nimel on samast aastat ka seni kõige napimalt saadud meistritiitel, kui ta edestas hooaja kokkuvõttes Alain Prosti vaid poole punktiga – Monaco etapp katkestati tol aastal liialt ohtlike tingimuste tõttu ning sõitjatele jagati ainult pooled punktid. Samuti on raske üle lüüa Rubens Barrichello rekordit – brasiillane osales aastatel 1993-2011 tervelt 326 etapil. Tegevsõitjatest on sellele saavutusele kõige lähemal Jenson Button, kes on seni kaasa teinud 278 etapil, mis annab talle kõigi aegade tabelis Barrichello ja Schumacheri järel kolmanda koha. Tegevsõitjatest mahuvad esikümnesse veel ka Fernando Alonso ja Kimi Räikkönen, kuid näiteks soomlane jääb praeguse seisuga Barrichellost maha enam kui saja etapiga.
Tõelised vanameistrid
Üsna kindel võib olla, et keegi ei ületa Louis Chironi saavutust 1958. aastast, kui mees osales Monaco etapil 58 aasta ja 288 päeva vanusena. Samuti jääb ilmselt löömatuks Luigi Fagioli rekord 1951. aasta Prantsusmaa etapilt, sest itaallane oli seda võites 53 aasta ja 22 päeva vanune. Juan Manuel Fangio tuli aga 1957. aastal 46 aasta ja 41 päeva vanusena maailmameistriks.
/nginx/o/2015/08/16/4384199t1hf854.jpg)
Üsna raske on ületada ka viiekordse maailmameistri Fangio karjääri võiduprotsenti, mis on tervelt 46,15. Legendaarne argentiinlane startis 52 etapil ja võitis neist 24. Võrdluseks on kaasaegsetest sõitjatest Sebastian Vetteli võiduprotsent parimana 27,52%. Mõistagi oleks võimalik saavutada ka sajaprotsendiline tulemus, kui osaleda vaid ühel etapil ja see võita, kuid see kuulub pigem teooria valdkonda.
Rekord, mida keegi ei taha
Tänapäeva vormel-1 maailmas ei hoita sõitjaid palgal just üleliia kaua ja see teeb üsna keeruliseks ka Andrea de Cesarise omaaegse rekordi ülelöömise. Samas on ilmselt tegu «saavutusega», mida ükski vormel-1 sarja sõitja ületada ei tahagi – de Cesaris osales karjääri jooksul koguni 214 etapil, ei võitnud neist aga ainsatki. Selles nukravõitu tabelis hoiab 185 etapiga teist kohta Nick Heidfeld, kes kerkis küll tervelt 13 korda poodiumile, aga mitte kordagi selle kõrgeimale astmele.
Hetkeseisuga pole võimalik isegi mitte korrata ka John Watsoni 1983. aasta tempu, kui mees võitis USA etapi, olles startinud alles 22. kohalt. Küll aga peaks see võimalus avanema järgmisel hooajal, kui vormel-1 sarjaga liitub Haasi võistkond. Praegu on sarjas tiime ja sestap ka osavõtjaid lihtsalt liiga vähe, vaid 20.
/nginx/o/2015/08/16/4384197t1h99b9.jpg)