Pekingi MMi blogi: kadunud emotsioonid

Pekingi MMi pealtvaataja.

FOTO: SCANPIX

KOLMAPÄEV, 26.08:

Kergejõustiku MMi selgroog on murtud – viis võistluspäeva on seljataga ja neli veel ees – kuid vägevat emotsiooni pole siiani tekkinud. Jah, Usain Bolti justkui eikusagilt võetud kiirus ja tänu sellele saadud napp võit 100 m jooksus ja tänane meeste odaviske lõppvõistluse ülikorge tase tekitavad korraks huvi, kuid tervikuna on MM möödunud justkui märkamatult. 

Siinkirjutajale on Pekingi võistlus kohapeal kajastamiseks juba kaheksa kergejõustiku MM. Seepärast hakkasin kahtlustama, et võib-olla olen neid võistlusi näinud lihtsalt liiga palju. Kuid sarnast juttu räägivad ka inimesed, kes MM-võistlustel käinud vähem kordi. Räägivad ka inimesed, kes jälgivad võistlust koduses Eestis teleri vahendusel.

Hea kolleeg Õhtulehest Deivil Tserp ütles aga emotsioonituse põhjuse otse välja – spordi üleküllus. Ilmselt on tal õigus. Ainuüksi kergejõustikus on tiitlivõistlus iga aasta. Pärast EM-võistluste reformi on olümpiasuvel koguni kaks suurvõistlust. Seda on ilmselgelt palju. Iga suvi korduv vaatemäng ammendab end ning üha raskem on vaimustuda publikul ja ka sportlastel endil. Tiitlivõistluse ümbert on kadunud maagiline sära.

Kui 1983. aastal kergejõustiku MM-võistlustega alustati, toimusid need iga nelja aasta tagant. Maailmameistriks tulekul oli eriline väärtus. Tiitlivõistluses rahamasinat näinud spordijuhid lükkasid üheksakümnendate alguses tsükli kahe aasta peale – nii, et MM toimub vahetult enne ja pärast olümpiasuve. Vahepealne aasta jäi nelja aastase tsüklina toimunud EMile. Mõned aastad tagasi hakati aga ka EMi korraldama kahe aastase tsüklina ja nii toimubki üle ühe EMi olümpiaga samal suvel.

Õnneks on EMi korraldajad suutnud oma võistluse pakkida viiepäevaseks jõuprooviks. MM kestab aga üheksa päeva. Seejuures on programm üsna hõre – mõned tunnid hommikul ja mõned tunnid õhtul.

Kui lisada veel muud suve jooksul toimuvad võistlused – kunagi nelja etapiga alustanud ja tõelist väärtust omanud kuldliiga on paisunud rohkete etappidega teemantsarjaks – saabki tippkergejõustiku liiga palju. Iga võistlus eraldi võib ju olla põnev, kuid lõpuks saab ka kõige maitsvamast roast kõht täis ja iga päev tarbitav delikatess hakkab lõpuks sarnanema tavalise sousti ja kartuliga.

PÜHAPÄEV, 23.08: 

Täna hommikul tabas mind Pekingi olümpiastaadioni naabruses asuvast hotellist väljudes üllatus. Kaks päeva täiesti kasutult seisnud, lennujaamadest tuttav, kottide läbivalgustamise masin oli tööle pandud ning mul paluti anda kott kontrollimiseks. Lisaks pidin astuma läbi turvaväravate ja laskma turvatöötajal end läbi kobada. Panite tähele, hotellist väljudes, mitte sinna sisenedes… Seejuures ei vii hotelli välisuks kinnisesse turvatsooni, vaid tavalisele liiklusele avatud tänavale.

Hiinas on elanike palju ning mõistetavalt on neile kõigile vaja leida mingit tegevust. Kergejõustiku MM annab selleks piiramatuid võimalusi. Staadionil ja selle ümbruses võib näha tegutsemas lugematu arvu inimesi. Enamasti teevad nad mitmekesi ühe inimese tööd, räägivad pidevalt vaid endile arusaadavas keeles ning inglisekeelsetele küsimustele ei oska vastata mitte mõhkugi. 

Töötegemise heaks näiteks oli ka toosama hotelli turvakontroll. Üks inimene võttis mu käest koti, ulatas selle teisele, kes asetas selle omakorda turvalindile. Kaks meest seisid masina taga ja jälgisid ekraani, üks mees võttis masinast väljunud koti, ulatas teisele, kes selle lõpuks mulle tagastas. Samas võinuks ma ka ise koti lindile panna ja selle ka sealt võtta. Lisaks tegutsevatele inimestele, seisis aga samas veel viis-kuus vormis tegelast. 

Õhtuks oli ilmselt oht möödas, sest hotelli sisenemist ja sealt väljumist enam ei kontrollitud. 

Töökollektiivi distsipliin paistab Hiinas olevat samuti au sees. Näiteks staadionil liiguvad kõiksugu abitöölised salkadena kahekaupa rivis. Mõistagi liiguvad rivikorras ka töösse rakendatud sõjaväelased. Neile on usaldatud päris vastutusrikkad ülesanded, näiteks enne avatseremooniat oli sõdurite ülesanne asetada tribüünil igale istmele kotike, milles asus lehvikutaoline ese.

Kuid on ka karmimaid sõjamehi. Nii seisavad staadioni väravas kolm kiivrites sõjameest automaadid käes ja sõrm päästikul. Nende pilk on nii tõsine ja keskendunud, et puudub vähimgi tahtmine teha mõni vale liigutus.

LAUPÄEV, 22.08:

Superstaar ja tühjad tribüünid

Pekingi kergejõustiku MMi avapäeva nael, meeste 10 000 m jooks. Maailma üks parimaid kergejõustiklasi, Suurbritanniat esindav Mo Farah mängib terve distantsi konkurentidega kassi ja hiirt, ent võtab viimase ringi pika spurdiga kulla – nii nagu palju kordi varem. Kuid ilmselt mitte kunagi varem pole tal olnud juhust teha auring hiiglasliku staadioni tühjade tribüünide ees.

Veel mõni tund varem, Hiina rahvuslikus stiilis etendatud MMi avatseremoonia ajal, olid Pekingi olümpiastaadioni tribüünid rahvast täis. Võistlusõhtu edenedes hakkasid aga inimesed tribüünilt lahkuma. Imeliseks magnetiks ei osutunud isegi eeljookse lipanud sprinterid eesotsas Usain Boltiga, ega ka lõpuks MMi korraldajamaale hõbeda võitnud naiskuulitõukaja Lijiao Gong. 10 000 m jooksu ajaks olid aga tribüünid peaaegu tühjad ning pärast Farahi finišeerimist tõusid need viimasedki inimesed püsti ja lahkusid. Nii polnudki maailma kergejõustiku superstaaril kellegi eed triumfeerida. 

Kergejõustik on staadionil jälgimiseks keeruline spordiala – hiiglasliku spordiareeni erinevates otstes käib tavaliselt korraga mitu ala, lisaks tiirutatakse erinevaid distantse jooksurajal ning kogenematul inimesel on raske seda kõike haarata. Loomulikult leidub palju riike, kus kergejõustik on kõrgel tasemel ning inimesed harjunud staadionil käima, kuid viimastel tiitlivõistlustel on täismaja asjatundliku publikut saanud pigem harulduseks.

Isiklikest kogemustest mäletan Sevilla MMi, kui hispaanlased elasid võimsa hasardiga kaasa oma toona vägevatele jooksjatele. Asjatundlik ja rohkearvuline oli publik ka kümme aastat tagasi Helsingi MMi staadionil.

Kuid näiteks neli aastat tagasi Lõuna-Koreas Daegus täitsid hommikuse programmi ajal tribüüne klasside kaupa kohale käsutatud koolilapsed, kes plaksutasid valimatult kõigile. Mitmel päeval jäid hõredalt täidetuks ka kaks aastat tagasi Moskva Lužniki staadioni tribüünid.

Täna oli Pekingis hommikuse programmi ajal tribüünidel samuti rohkem inimesi, kui õhtusel medalijagamisel. Lihtsalt teatud riikides on lihtne käsukorras töökollektiive tööajast tribüünidele saata, kuid sellistelt «fännidelt» pole põhjust oodata võistluskombestiku tundmist ja vastavalt sellele käitumist.

Tagasi üles