Abimehed taskus – energiageelid ja spordibatoonid

Ain-Alar Juhansonil on igaks elujuhtumiks oma geel varuks. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Energiageele ja spordibatoone ei maksa pingutuse ajal süüa valimatult. Kuidas kasutada neid nii, et kasu tõuseks, õpetab Eesti parim triatleet Ain-Alar Juhanson.

Nädal stardini

Toitumist peab hoolikalt jälgima juba nädal enne võistlust. Kui stardipäeval on oodata kuuma ilma, tasub varakult soola osa toidus suurendada.

Oluline on ka energiadepoode täitmine ehk süsivesikute laadimine: nädal enne võistlust on treeningkoormused vähenenud ning keha tõmbab nagu svamm energiat endasse.

Minu valem on selline, et kui võistlus toimub pühapäeval, siis teen reedel süsivesikute laadimise õhtu. Söön pastat ja joon süsivesikute rikast jooki.

Kui täis või kui tühja kõhuga võistlema minna, oleneb inimtüübist. Näiteks kerge kondiga pikamaajooksja Margus Pirksaar sööb hommikul kõvasti putru ja asub starti täiskõhuga.

Mina olen kogukam ning lähen võistlema peaaegu tühja kõhuga. Söön täispika triatloni hommikul vaid kaks moosisaia ning joon kohvi peale.

Stardi eel

20 minutit enne starti võtan ühe energiageeli. Kui rääkida triatlonist, siis tagab see ligi tunnise ujumisdistantsi jooksul, mil süüa ju ei saa, et teki nn musta auku.

Edasi soovitan kõigepealt süüa tahkemat toitu, energia- ja spordibatoone, aga ka kõige tavalisemaid, kas või Haribo kummikomme, mis sisaldavad 97 protsenti süsivesikuid. Neid saab igast putkast ning need on mind alati koju toonud.

Tahkemaid toite tasub alguses kasutada just rattasõidus, kus ülakeha eriti tööd ei tee ning tahke toidu närimiseks ja seedimiseks on soodsad võimalused. Jooksus ja suusatamises, kus tegevusse on haaratud kogu keha, võib juba algusest peale panustada rohkem geelide manustamisse.

Lisaks neile tuleb rajale kindlasti kaasa võtta geele, mis on vedelad ning imenduvad organismi seetõttu kiirelt.

Geelid rajal

Geelidest soovitan kõigepealt kasutada neid, mis sisaldavad L-Carnitine’i. Need annavad kehale impulsi, et võtku energiat just rasvadest. Seda muidugi eeldusel, kui stardist ei minda kohe täistuuridel minema.

Pärast tund-poolteist kestnud võistlust, kui pingutuse intensiivsus on üksjagu kasvanud ning rasvapõletus on läbi saanud, tuleb võtta süsivesikute rikkaid geele.

Võistluse lõppjärgus peaks käepärast olema kofeiinigeelid, mis aitavad mobiliseerida viimaseid energiavarusid. Kasutan neid triatlonis siis, kui maratonijooksu lõpuni on jäänud

20-25 km.

Geele tasub võtta iga 20-30 minuti järel. Selleks, et need paremini imenduks, tuleb tingimata vett peale juua. Tõsi küll, ise kasutan SiS (Science in Sport) geele, mis on isotoonilised ning millele seetõttu vett peale jooma ei pea.

Vedelik ja soolad

Kuna pingutus põhjustab higistamise ja seega soolade kao, tasub rajale kaasa võtta kas magneesiumampulle või spetsiaalseid soolakapsleid. Ise kasutan just kapsleid, sest need on väiksed ning neid on lihtne kaasas kanda. Soolakapsleid võiks võtta üks-kaks tükki tunnis.

Võistluste käigus kasutatava spordijoogi kontsentraat sõltugu ilmast. Kui on palav, olgu selles rohkem vett, sest soojaga kaob kehast ju rohkem vedelikku. Kui on aga jahedam, olgu joogis

rohkem süsivesikuid. Liiga palju juua ei ole siiski mõtet, sest keha suudab tunnis omastada 500-700 milliliitrit vedelikku, rohkem mitte.

Pärast finišit

Vahetult pärast võistluse lõpetamist, mitte hiljem kui 20-30 minuti jooksul, peab tingimata võtma taastusjooki, mis sisaldab valku. Kui te seda ei tee, kulub pingutusest taastumiseks

vähemalt päev või koguni kaks, sest siis, kui finišeerimisest on möödunud üle poole tunni, imendub taastusjook juba palju raskemalt.