Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/26/455058t1ha80c.jpg)
Wayne Rooney ja Manchester Unitedi eelmise nädala kirglik suhtedraama leidis meediakanalites üsna põhjalikku käsitlemist. Alljärgnevas loos püütakse leida põhjusi, miks mängija ja klubi vahelised suhted nii teravaks läksid. Püstitame kaks küsimust.
Esiteks, kas Wayne Rooney lahkumist Manchester Unitedist oleks tõesti saanud võrrelda reetmisega, nagu mõned arvajad leidsid, ning teiseks, millised on need takistused, mis ei lase tänapäeval mängijatel klubitruu olla? Siinkirjutaja leiab, et kõnealune juhtum heidab valgust moraalsele kriisile, millesse jalgpall on jõudnud. Selle kriisi on aga põhjustanud jalgpalli positsioon romantiliste ideaalide ja ühiskonna üldiste väärtushinnangute vahel.
Enamik jalgpallureid vahetab klubisid, ilma selleta poleks profijalgpall mõeldav. Sellele tõele ei vaidle keegi vastu. Need üleminekud jooksevad rööbiti ühiskonna väärtustega, kus oskused peavad olema kaetud õiglase (töö)tasuga. Selles vaimus on meid kasvatatud. Ülikoolis eriala valides mõeldakse lisaks eneseteostusele ka tuleviku materiaalsele kindlustamisele, edaspidi eeldatakse, et kvalifikatsiooni kasvades kasvab ka tasu.
Jalgpallimängule on filosoofilises plaanis külge poogitud hulgaliselt metafoore – kord on jalgpall sõda, kord rahutooja; jalgpall võib olla sild kultuuride vahel jne. Kuid siinjuures ei tohi unustada, et enamiku profijalgpallurite jaoks pole jalgpall ei sõda, rahutooja ega kultuuridevaheline sild, vaid hoopis töö nagu iga teine, kus oma panuse eest püütakse saada nii suurt tasu kui võimalik. Samas on fännidel kalduvus unustada, et nende lemmikklubides ei mängi mitte jalgpallurid, vaid inimesed. Inimesed teevad aga sageli otsuseid ühiskonnas domineerivatele väärtustele tuginedes. Kas Rooney soovis klubi vahetada, sest soovis võita tiitleid? Või soovis ta vahetada klubi seepärast, et teenida suuremat palka? Vahet pole. Mõlemad põhjendused on arusaadavad, sest need väärtused on ühiskond omaks võtnud – tiitlid tähendavad jalgpallikeeles eneseteostust ning soovi suuremat töötasu saada mõistab vähemalt lääne ühiskonnas igaüks.
Lõhe ideaalide ja tavahinnangute vahel
Sageli on aga jalgpallis metafooride jõud ühiskonna tavahinnangutest tugevam. End mängijatega samastavad fännid eeldavad, et nood suhtuvad klubisse sarnaselt nende endiga, st nad on klubile lojaalsed. Enamikule mängijatele pole klubi aga ideaalide kandja, vaid lihtsalt tööandja. Seega võib käitumine, mis mängijale võrdub tööandja vahetamisega, näida fännile ideaalide reetmisena. Aktsentide erinevusest saavad alguse probleemid, mis eelmisel nädalal kajastusid loosungis Join City and you’re dead («Mine Citysse ja sa sured»).
Nii jõuame tänapäeva jalgpalli ühe suurima probleemini – lõhe ideaalide ja tavahinnangute vahel kasvab vähemalt selles osas, mis eeldaks mängijalt klubiga samastumist. Seda väga lihtsal põhjusel. Klubide poliitika seda ei võimalda. Juba 1970. aastatel rääkis Nottingham Foresti Euroopa tippu aidanud Peter Taylor, et esimesel võimalusel, kui leitakse parem mängija, asendatakse eelmine silmagi pilgutamata.
Selles vaimus elab praegune jalgpall, sentimentaalsusele pole ruumi. Seesama ManU on vastu võtnud märgilise otsuse: mitte osta kalli raha eest üle 26-aastaseid mängijaid. Lyoni Olympique’i edu taga on arusaam, et mängija on müügiks, kui tema eest pakutav hind ületab oodatava hinna. Ent vahest kõige ilmekam on Londoni Arsenali poliitika, kus üle 30-aastaste mängijatega sõlmitakse vaid üheaastaseid lepinguid. Kõik need signaalid on viinud olukorrani, kus mängijal ei ole kuidagi võimalik klubiga samastuda. Mängija teab, et tema oskused on alati müügiks, oodatakse vaid õiget pakkumist.
Seega on lojaalsus ühesuunaline, sest keegi ei eelda, et kogukond ehk klubi mängija poole hoiaks. Enamikul juhtudel on klubile vajalikud vaid sportlaste mängijaoskused, harvemal juhul ka muud tegurid (nt Beckham, kelle mänguväline väärtus on LA Galaxyle kindlasti mitu korda suurem kui tema sportlikud oskused). Küll aga satub sportlane, kes ise õiget pakkumist otsima hakkab, halba valgusse, mida sageli klubi veelgi võimendab. Võtkem Rooney klubivahetussoovile järgnenud Alex Fergusoni reaktsioon, millest vaatab vastu romantiliste ideaalide ja ühiskonna väärtushinnangute sasipundar.
Naabri lehm tundub alati tublim
Ferguson rääkis südantlõhestava loo sellest, kuidas naabri lehm tundub alati enda omast tublim, kuid rõhutas, et nii see tegelikult ju pole, ning lisas, et Rooney jaoks on ManU uks alati avatud. Ferguson ei jätnud vähimatki kahtlust, et ManU on valmis Rooneyt iga hinna eest hoidma, kui vaid Rooney seda sooviks. Ta lisas veel, et klubi hoiab noori, kõrge klassiga mängijaid. Seega rääkis Ferguson ühelt poolt fännide keeles (naabri lehm), teisalt takerdus ka tegelikku reaalsusse (hoiame noori tippmängijaid). Võib-olla Ferguson ei manipuleerinud ja rääkiski otse südamest, kuid samas on raske uskuda, et ta polnud teadlik, milleni tema emotsionaalne avaldus võib viia – Join City and you’re dead –, me ei saa kunagi teada, kui palju see loosung Rooney lõplikku otsust mõjutas.
Loomulikult on Rooney lugu üsna äärmuslik paljuski just meedia tohutu tähelepanu tõttu, kuid sellistes olukordades on klubi alati tugevamal positsioonil, eriti suurklubi. Just seepärast näib eriti hämmastav Arsenali treeneri Arsène Wengeri kommentaar, kes ütles, et Rooney juhtum näitab, kui õrnad (fragile) klubid sellistes situatsioonides on. Õrnad? Kas Wenger ja Ferguson annavad endale aru, et antud juhtumi puhul sattus ManU olukorda, mille loojad nad ise tavaliselt on – on ju ManU see, kes suure rahaga mängijaid oma klubisse meelitab. Ja noil juhtudel ei räägita sõnagi naabri lehmast. Siis lähtutakse tavaväärtustest.
Pole põhjust ümber lükata väiteid, et suure raha (teleraha) jõudmine jalgpalli on aastate jooksul muutnud väärtushinnanguid, kuid tundub, et raha olemasoluga üksi jalgpallis aset leidvaid keerukaid käitumisi ei põhjenda. Raha liigub palju ka Põhja-Ameerika erinevates profiliigades, kuid seal äärmuslikud käitumised tooni ei anna. Seega tuleb ühe probleemide põhjustajana näha jalgpalli mõneti skisofreenilist positsiooni, kus ühiskondlikest väärtushinnangutest lähtuvad otsused segunevad jalgpalli ümbritsevate metafooridega. Horisondil lahendust ei paista.