Rattamaraton pakub naeru läbi pisarate

2010. aasta Tartu rattamaraton toimus mudastes oludes. Pildil ratturid Puka toitlustuspunktis. sa/Foto SILLE ANNUK POSTIMEES

FOTO: Sille Annuk

Tartu rattamaratoni rada on pikk, tervelt 89 kilomeetrit, seal võib juhtuda mõndagi. Nii koomilist, valusat kui pedagoogilist. Näiteks viis aastat tagasi kurikuulsal, järjekorras 13. rattamaratonil, kus võimutsesid vihm ja pori, kukkusin koguni kolm korda. Järgmistel aastatel on võistluspäeva ilm olnud kuivem, ent sellegipoolest maandusin ükskord laia haisvasse porilompi. Pool keha haises pärast mitu kilomeetrit, enne kui päikse all tahenes. Veelgi varasemast on mällu sööbinud pilt, kui ühe kiire, ent libeda heinamaa laskumise all istus meesrattur raja kõrval, ratas maas lebamas, ning püüdis, nägu krimpsus, parema käega oma vasakut õlga – või oli see vastupidi? – tagasi õigesse asendisse tõmmata.

Oluline on vigadest õppida. Allpool jagatud kogemustest on küllap paljudel nii mõndagi kõrva taha panna.

Tellijale

Tõnu Hendrikson, side järelevalve spetsialist:

Kui olin veel algaja maastikurattur, mõtlesin, et Tartu rattamaratoni laskumisteks oleks vaja võimsamat ülekannet. Kruvisin siis suure hammasratta kõrvale maanteesõiduratta hammasratta ja väntasingi laskumistel teistest mööda. Parajasti sõideti autolaiusel rajal kahes reas, kui keegi hakkas rada vahetama ja hüppas hopsti! mulle kõrvale. Leistangi sarved käisid kokku ja lendasime mõlemad üle pea. Väikse sõrme nukk sai veriseks.

Tagasi üles