Martin Vunk: põdeja ma pole ja praegu on õige aeg vaadata tulevikku

Martin Vunk Pärnu Linnameeskonna särgis. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Aastaid Eesti jalgpallikoondises põhitegijate sekka kuulunud Martin Vunk veetis tänavuse aasta esimese poole Indoneesia klubis Jakarta Persija. Nüüd on ta tagasi kodumaal Pärnu Linnameeskonna ridades. Jalka lugejate küsimustele vastates sai poolkaitsja põnevaid seiku meenutada nii lähiaastatest kui ka lapsepõlvest.

Kirjelda oma ilusaimat hetke jalgpallis! (Kersti, Viljandi)

Kindlasti on see hetk minu ainus koondisevärav. Sain tabamuse kirja meile väga tähtsas mängus, kui alistasime 2012. aasta EM-valiksarja kohtumises Põhja-Iirimaa (Eesti võitis 4 : 1, Vunk lõi mängu avavärava – toim.). Värava olulisust tõstab muidugi see, et tegemist oli meile väga eduka valiksarjaga ning selle mänguga tõusid meie võimalused jõuda playoff’i. Staadion oli paksult rahvast täis, tunne oli suurepärane ja emotsioonid kõrgel.

Millisel individuaalalal võinuksite kõige kaugemale jõuda? Miks? (Tõnis, Jõgeva)

Hinnates enda füüsilisi võimeid, võiks see tõenäoliselt olla mõni vastupidavusala. Näiteks jooksmine, mida sai väikesena ikka harjutatud. Kooli ajal osalesin pidevalt jooksuvõistlustel ning ka võitsin. Noorena Soomes elades (Vunk käis 1.–3. klassis Soomes, 4. klassi läks ta juba Eestis – toim.) sai seal metsas krossi joostud ning kooli esindatud. Kord esindasin kooli ka riiklikul võistlusel, kus sain 60 meetri jooksus neljanda koha. See oli toona kõva sõna.

Kas su lähedases ringis oli keegi, kes soovitas sul Indoneesiasse mitte minna? (Üllar, Kilingi-Nõmme)

Ei olnud. Minu lähedaste seas ei ole inimesi, kes langetaksid otsuseid minu eest või keelaks. Minul oli seal huvitav. Tahtsin selle sammu teha, nägin oma silmaga sealse elu ära. Ma ei kahetse midagi.

Jakartas elab umbes kümme miljonit inimest. Ega paari kuuga vist selle elurütmiga ära harjuda ei jõua? Kus kandis sa seal elasid ja kuidas sa seda linna iseloomustaks? (Maarja Nurm, Rakvere)

Elasin South Jakartas. Elurütmiga harjumine võttis ikka aega. Eestist tulles oli paras kultuurišokk. Igapäevaelu oli pingeline, eriti liiklus. Kogu aeg pidi võitlema, et kuhugi kohale jõuda. Tohutult aeganõudev linn, mis on ülerahvastatud ja räpane. Üldjuhul ei taha ka kohalikud seal elada. Pigem elaksid nad mõnes väiksemas linnas või maapiirkondades, kus olemist nauditakse rohkem. Jakartas on aga ärindus ja raha. Mäletan, et seal viibides lugesin artiklit, mille kohaselt oli Jakarta sel hetkel kõige hullema liiklusega linn maailmas. Vahepeal kulus paari kilomeetri läbimiseks paar tundi.

Seetõttu rentisime teiste välismängijatega endale seitsme istekohaga Toyota Avanza ja esimeseks kuuks palkasime ka autojuhi. Euroopas sellist Toyota marki polegi, see ongi spetsiaalselt Aasia turu jaoks tehtud. Kohe ise rooli istudes oleks vist küll mõne õnnetuse korraldanud. Alguses oli hea kõrvalt jälgida, järgmisel kuul liikusime juba ise. Inimesed on seal väga meeldivad ja sõbralikud. Selle koha pealt on emotsioonid positiivsed.

Kas Indoneesiasse siirdumise põhimotivatsiooniks oli suurem rahanumber? (Maia, Pärnu)

Absoluutselt ei olnud. Endal oli soov proovida midagi teistsugust. Tahtsin näha sealset elu ja jalgpalli. Raha oli siiski rohkem, kui Euroopas mängides oleks olnud. Samas ei lähe paljud sinna isegi parema raha pärast. Eurooplasele on keskkond raske. Üks serblane on seal kaks aastat vastu pidanud. Enamasti lahkuvad välismaalased juba poole või ühe aasta järel.

Kas Indoneesias nalja ka sai? (Jaan, Tallinn)

Nalja sai, peaaegu igal sammul! Sealsete inimeste inglise keele oskus ei ole kõige parem ja nii tekkis ikka kummalisi olukordi. Mina õppisin ise indoneesia keelt ning seda purssides sai kõvasti nalja. Kohalike avatus ja soe olek tegi suhtlemise väga lihtsaks.

Nalja sai ka klubis. Treener oli meil endine militarist mereväest. Treeningud algasid meil rivistusega ja loeti palveid, aga treener viskas ikka kildu.

Mitu korda rohkem sa Indoneesias palka said kui Eestis? (Viktor, Lasnamäe)

Rahateema paistab paljudele huvi pakkuvat. Kui Eestit võrrelda ka teiste Euroopa liigadega, siis palgad on siin ikka väikesed. Ütleme siis nii, et Eesti ja Indoneesia vahe oli kordades.

Mille poolest eristus Indoneesia jalgpalliliselt senikogetust kõige rohkem? Pean silmas mängu ennast, aga eelkõige eluolu. (Lauri, Tartu)

Eks kõigele pani suure pitseri sealne kliima. Õhuniiskus mõjutas nii igapäevaelu kui ka jalgpalli mängimist. Peale selle on sealsed väljakud väga kõvad. Võrreldes Euroopaga on väljakul liikumine aeglasem. Värava lähedal läheb mäng agressiivsemaks. Kahevõitlused on seal väga jõulised, tehniliselt on mäng samal tasemel nagu Eestis.

Indoneesia liigas on mäng üldiselt selline aeglane ja luurav, kus on palju äärelt äärele loksutamist. Tähtis on pallivaldamine just kliima tõttu. Asju üritatakse ära lahendada üks-üks olukordades. Tihti sõideti lihtsalt vastasmängijale jalgadesse, et saaks kerge hingetõmbepausi. Pidasime seal koguni 30 sõprusmängu ehk nägime kõik meeskonnad ära. Kokkuvõtvalt võib öelda, et eurooplasel on seal raske ning ka vastupidi.

Võõrsil Hollandi vastu oli sul suurepärane võimalus. Miks sa mööda lõid? Kauaks see sind kummitama jäi? (Taavi Kommer, Tartu)

Mööda lõin seetõttu, et pall läks üle jala. Mul oli selles olukorras palju aega, et jälgida väravavahi asendit. Tahtsin palli lüüa tagumisse nurka. Pall põrkas aga jalapealse peale ja lõin mööda. Kummitama see mind ei jäänud. Natuke andis ikka mõtteainet, kuid mulle tundub, et teised elavad selliseid olukordi rohkem üle. Ma pole eriti põdeja tüüp.

Koondises oled sa aastaid olnud üks põhimängijatest, internetifoorumites ei mõista seda paljud. Miks treenerid sind hindavad? (Rasmus Eltermaa, Tallinn)

Eks seda on vaja eelkõige treenerite käest küsida. Järelikult on mul mingid omadused, mida nad hindavad. Kui ise peab hindama, siis ütleksin, et olen hea meeskonnamängija, kes suudab kõik 90 minutit teha musta tööd. Järelikult on minu mängijaomadused sobinud treenerite taktika ja visiooniga.

Mängisid Rootsis Syrianskas kindlasti paljude Süüria päritolu inimestega koos. Kuidas suhtud sina pagulaste küsimusse? (Artur, Loksa vald)

Seda teemat on viimasel ajal palju arutatud. Isiklikult ei ole mul kellegi vastu midagi. Syrianska klubis olid 90 protsenti inimestest süürlased. Inimesena olid nad väga normaalsed. Klubist lahkusin lõpuks seetõttu, et läksin treeneriga tülli. Eks nad hoiavad väga kokku ja nii oli klubis ka onupojapoliitikat. Treener eelistaski minu positsioonil üht oma sugulast, kuigi trennides olin mina temast üle. Muidu ma ühtegi halba sõna nende kohta ei ütleks.

Oled platsil tavaliselt mitteglamuursel töörügajast poolkaitsja positsioonil. Kas sa tõesti läksid sinna noorena vabatahtlikult? (Teele Sarnet, Rapla)

Noorena olin ehitav poolkaitsja ja lõin väravaid. Aastatega kujunes välja praegune positsioon. Kui tahad jõuda koondisesse ja välismaale, siis tuleb panna rõhku enda tugevatele omadustele. Võitlemine ja vastupidavus on minu trumbid.

Kui te Inglismaalt tagasi tulite, torkasite Floras silma väga hea triblinguga ja teravuste otsijana. Hiljem taandusite pigem töörügajaks. Kas see rollimuutus oli seotud treenerite nõudmistega? (Hindrek, Keila)

Läksin Inglismaale ülikooli. Peale õppimise ja trenni tegemise üritasin teenida lepingut Cheltenham Towni meeskonnaga. Toona mängisid nad vist League Twos (Inglismaa tugevuselt neljas liiga – toim.).

Inglismaal arenesin kõvasti edasi. Eriti tegin edusamme jõulisuse ja kiirusliku poole pealt. Trennidega kogusin viis kilo puhast lihasmassi juurde. Toona sai Flora peatreeneriks Pasi Rautiainen ja ta kutsus mind meeskonda tagasi. Tema käekirja järgi sobisin just sellisesse rolli.

Kuidas koondislased Premium liigas motivatsiooni leiavad? Mina ei usu, et Tammekaga mänguks keskendutakse sama palju kui mänguks Inglismaa vastu. Lihtsalt ei usu! (Robin Mäeorg, Nõmme)

Motivatsioon on alati olemas, kuid probleem on pigem jõuvarude jagamises. Kui tuleb ikka mäng Inglismaaga, siis seal pannakse kõik välja. Mõnikord lihtsalt ei taastuta ära või hoitakse alateadlikult jõudu kokku. Samas on ju teada, et jalgpallis ei saa kedagi kergelt võtta. Nii ju öeldakse, et liiga võidab meeskond, kes suudab tabeli teise poole vastu ainult võite noppida.

Mängisid aasta aega Sillamäel. Olen kuulnud, et suur osa mängijatest elab seal kuskil ühiselamus kõik koos. Kas see on tõsi? (Marko, Jõhvi)

Mina elasin toona korteris, aga seal on sadamas hotell, kellega klubi teeb koostööd. Seal on ühisköök ja kõik vajalik eluks olemas. Tegemist on korraliku baasiga, mis on noorele mängijale hea koht arenemiseks.

Kas Soome tuleksid mängima? (Sten, Helsingi)

Praegu mitte. Tegin jalgpalliga algust just Soomes, kus kuulusin Tampere PP-70 meeskonda. Soome on mul läbitud etapp ning keel on mul suus, kuid Eestis on minu kodu ja mängin praegu siin.

Oled teravalt sõna võtnud Premium liiga kohtunike kohta. Kas asi on tõesti nii hull? (Maigo, Võru)

Mängujärgsed emotsioonid on tihti kõrgel ja mõnikord lähed ikka närvi. Keesin toonases olukorras üle. Probleem oli selles, et kohtunike tase on ebaühtlane. Kord vilistatakse ühtmoodi ja siis teisiti. Kohtunikud aga lähevad meil paremaks.

Kas teie ka mängule siirdudes muusikat kuulate? Mis muusika teile üldiselt meeldib ja kas mänguks kütate end üles mingi spetsiaalse stiiliga? (Triinu-Kai, Haapsalu)

Ei kuula, mulle ei meeldi klappe pähe panna ja midagi kuulata. Tahan, et keskendumine oleks paigas, ja muusika mind selles vallas ei aita. Pean olema valmis kohe esimesest minutist andma endast 100 protsenti, mitte minema väljakule muusika taktis uinuma.

Kui peaks juhtuma, et teie meeskonna väravavaht saab punase kaardi ja vahetused on juba tehtud, kas oleksite nõus väravasse minema? Kas kõrged ja pehmed nurgalöögid püüaksite kinni? (Tauno Kadarbik, Tallinn)

Väravasse minekuga pole probleemi. Oleneb muidugi veidike ka kohtumise tasemest. Soomes olin noorena ühe aasta väravavaht ehk saaksin ikka lihtsamate asjadega hakkama, kui olukord nõuab. Aga ega mulle väravas ei meeldinud.

Kas võõra inimesega lähete kiiresti sina peale üle? (Eva, Rakvere)

Oleneb olukorrast. Kui kusagil lihtsalt mõne inimesega vestelda, siis lähen küll. Ametlikes vestlustes tuleb ikka viisakaks jääda.

Raio Piiroja sõnutsi liitusite Pärnu Linnameeskonnaga pelgalt tahtest oma kodulinna klubile midagi endast anda ehk palka selle tegevusega ei kaasne. Kas see omakorda tähendab, et soov veel oma karjääri jooksul koondist esindada on hääbunud? (Silver Tabo, Ülenurme)

Pärnus on pikaajaline visioon ja Premium liigas tahetakse mängida ikka pikalt. Tohutu töö on ära tehtud ja pidevalt on vaja areneda. Projekt on huvitav ja tahaksin ka tulevikus jalgpalliga seotuks jääda. Praeguses olukorras on mul võimalus ka klubi igapäevaelu seestpoolt näha. Peale selle oli mängupaus pikaks veninud ja Pärnus on hea vormi koguda.

Koondisesse pääsemiseks pead olema heal tasemel. Kui vorm on piisav ja treener kutsub, siis kindlasti ma ära ei ütle. Premium liiga tagumise otsa klubist on siiski raske koondisesse pääseda.

Kas koduliigasse tagasitulek tähendab, et välismaa karjäär on läbi? (Kristjan Kukk, Pärnumaa)

Olen palju kohti ära näinud ning praegu ei torma küll kuhugi. Seiklusi on olnud. Võtan välismaa koha pealt rahulikult, et vaimsest väsimusest üle saada. Kõik tutvused ja kontaktid on alles. Kui vorm on hea, siis välistada ei saa midagi.

Kas Premium liiga tase on siis tõusnud või ikkagi mitte? (Rein Tamme, Pärnu)

Arvan, et tase on tõusuteel. Klubidel on varasemast rohkem jõudu ja võimalusi. Peale selle tulevad oma noormängijad peale. Tase pidevalt ühtlustub ja tänu sellele läheb liiga tugevamaks. 4–5 aastat tagasi ei võtnud tabeli lõpus olevad meeskonnad esimestelt nii palju punkte. Praegu on iga nädal mõni üllatus. See omakorda teeb pealtvaatajatele asja huvitavaks.

Kui kaua on plaan veel mängida ja mis saab pärast seda? (Andreas Lepa, Harjumaa)

Eks kõik oleneb sellest, kui palju on tahtmist ja tervist. Selle kaudu tulevad mänguvõimalused. Tulevikku silmas pidades saigi Pärnu Linnameeskonnaga liitutud, et mõelda veidike edasise peale ja näha klubi köögipoolt. Vajaduse korral saan ka muude töödega hakkama.