Peep Pahv: tarbetu rahasüst vaesuses vaevlevasse Eesti sporti

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv Foto: Andres Haabu

Lilleküla jalgpallistaadion on Eesti jaoks paraja suurusega. Umbes kord aasta või kahe jooksul täituvad seal mõne maailma vägevate hulka kuuluva vastase saabudes kõik – pisut üle kümne tuhande – istekohad, tavalisel koondise mängul jääb tribüünidele vaba hingamist võimaldavat tühja ruumi, koduliiga heitluste ajal istub aga rohelistel toolidel käputäis huvilisi.

Eesti Vabariigi valitsusse kuuluvad inimesed seda ilmselt ei tea, sest mille muuga seletada ideed valada staadionil betooni viis miljonit eurot. Kõik selle nimel, et jalgpallilahingute ajal oleks tribüünidel veel rohkem, nii oma viis tuhat vaba istekohta. Justkui Eesti spordis oleks kõik nii hästi, et kuhugi mujale pole raha panna.

Peaminister Taavi Rõivas, kultuuriminister Indrek Saar ja teised – avage silmad! Kui leiate, et spordi edendamiseks on kõige tähtsam ehitamine, siis teadke, et näiteks Eesti vehklejad, kes toovad pidevalt meie riigile tiitlivõistluste medaleid, treenivad pealinnas aastaid spartalikes tingimustes. Eesti ujujatel pole sisuliselt kohta, kus treenida täispikal, 50-meetrisel rajal. Eestis on jäähall vaid neljas linnas. Paljudes kohtades napib kõige lihtsamaid spordisaale – kohti, kus päevakava poleks hiliste õhtutundideni pooleteise tunni kaupa tihkelt täis ning lisaks napile treeningutunnile saaks noor tegeleda iseseisvalt enese arendamisega.