Kuidas jõuti, aga selleni, et eestlased kavatsevad 2018. aastal ehk Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval Tallinnas võõrustada UEFA Superkarika finaali?
2018. aastal on jalgpallimaailma suursündmuseks kindlasti MM-finaalturniir. Kui 2020. aastaks on EM-finaalturniiri mängud jagatud üle Euroopa laiali ja varasemalt on räägitud ka võimalusest, et eestlased võiksid mända mängu võõrustada, siis MMi pole seni otsustatud niimoodi laiali puistada. Pealegi valiti Venemaa 2018. aasta MMi võõrustajaks juba 2010. aastal ehk eestlased võivad ehitada kasvõi 60 000 inimest mahutava areeni, kuid Eesti Vabariigi juubeliaastal MM-finaalturniiri mänge võõrustada pole võimalik.
Rahvusvahelise huvi poolest on järgmine kindlasti Meistrite liiga finaal, kuid ka siinkohal ei hakka eestlaste hammas ka parima tahtmise korral peale. Meistrite liiga finaalid toimuvad ikka Euroopa suurlinnades ja staadionitel, mis mahutavad reeglina vähenalt 60 000 inimest. Eestis on parimal juhul räägitud 30 000 inimest mahutava areeni ehitamisest ja nii väiksel staadionil ei mängita kindlasti Euroopa klubivuti kõige tähtsamat mängu.
Klubivuti finaalmängude korraldusõigustest rääkides oleks sportlikus plaanis järgmine variant Euroopa liiga finaal. Võrreldes Meistrite liigaga saab hakkama väiksema staadioniga ning esialgu kaaluti ka Eesti Jalgpalli Liidus 2018. aastale mõeldes just Euroopa liiga finaali võõrustamist.
Peagi jõuti aga siiski Superkarika finaalini, mis sportlikus mõttes jääb Euroopa liiga finaalile alla, kuid samas püüab rahvusvahelises plaanis tõenäoliselt rohkem pilke.
Sportlikus mõttes on Euroopa liiga finaal kindlasti olulisem, kuid enamasti ei ole seal mängivad tiimid Euroopa mõistes just esimese kategooria tegijad. Näiteks tänavu selgitasid selles sarjas võitja Sevilla ja Dnipropetrovski Dnipro, kes mõlemad on tasemelt küll väga head tiimid, kuid kelle tegemised väljaspool nende kodumaad just väga suurtele massidele korda ei lähe.