Austraalias lõppenud, maailma raskeimaks mägirattavõistluseks peetava Crocodile Trophy korraldajad polnud peibutavat (või hirmutavat) reklaamlauset õhust võtnud. Jaan Kirsipuu pidas ettevõtmist koguni Tour de France’ist keerulisemaks.
Kirsipuu: Touril on kergem kui Crocodile'il
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees toob meeskondlikus arvestuses ülivõimsa esikoha pälvinud Rietumu-Delfini ratturite Kirsipuu, Allan Orase ja Indrek Kelgu blogi paremad palad lugejateni.
1. etapp 65 km (Cairns – Lake Tinaroo)
Oras: «Etapi pikkus pidi olema 98 km, aga viperuste kiuste tuli 65 km. Nimelt 17 km pärast ametlikku starti oli looduspargi värav suletud. Sealt edasi sõideti rahulikult esimesse toitlustuspunkti, oodati rahvas järele ja anti uus start. Kaks meest on ikka peajagu teistest üle.
Bart Brentjens (Atlanta olümpiavõitja) ja šveitslane gaasi põhja panevad, on ikka suht pees. Kelk on hiilgevormis, sest on mõned nädalad treener Jassi näpunäidete järgi tegutsenud.
2. etapp 71 km (Lake Tinaroo – Granite George)
Oras: «Elamused on Austraaliast vägevad. Esimene etapp kulges enamiku ajast võimsates vihmametsades. Tohutu džungel ikka. Jass oleks kängurule ka otsa sõitnud. Teine etapp panime läbi banaaniistanduse. Telklaagris saime karja vallabidega (väike känguru) kokku.»
3. etapp 144 km (Granite George – Irvinebank)
Kirsipuu: «Granite George on maaliline koht suurte ja loodusjõudude lihvitud graniitrahnude vahel. Allani poolt nimetatud vallabid läksid õhtul nii julgeks, et tulid telkide vahele süüa nuiama. Eks nad siis said head ja paremat: Powerbari jne.
Sõidust. Ühel kiirel laskumisel – Rene Haselbacher oli vedamas, Allan ja mina talle järgnemas – kargas üks vallabi Renele ette. Ma nägin kõike tagant, kuid ei jõudnud pidurdada ega hõigata. Rene ise ei näinud midagi enne, kui loom tal silme ees. Ta sai kerge löögi õlga ja näkku, aga ei midagi hullu. Loom, vaeseke, tegi pärast matsu nagu iluuisutaja õhus kolmekordse pirueti. Seda olukorda on sõnadesse raske panna, aga elamus oli vinge.»
4. etapp 157 km (Irvinebank – Chillagoe)
Kirsipuu: «Avasin balli oma rünnakuga umbes 8 km enne lõppu. Brentjens tõmbas vahe kinni ja Allan pani kohe kontra. Ka selle tõmbas Brentjens kinni just vahetult enne üht tõusu. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja proovisin uuesti. Seekord edukalt ja veeresin üle lõpujoone üksi, käed püsti.»
5. etapp 100 km (Chillagoe – Chillagoe)
Kelk: «Pool tuuri sõidetud! Väidetavalt on kõige hullem seljataga, aga siin toob iga päev üllatusi. Hämmastav, kuidas koos taustsüsteemidega ka alateadvuses mõõdikud muutuvad. Täna on sisuliselt puhkepäev, etapi pikkus ainult 100 km! Poleks varem uskunud, et 100 km võidusõitu mägirattaga on ainult «üks kerge ots». Tasuks 12. koht ja võit üle 40-aastaste meeste arvestuses. Jess!
Õhtul sain autasustamisel päris oma higi ja vaevaga ausalt väljateenitud bumerangi. Jass oli neid juba neli võitnud ja lubas meile ka kummalegi anda, kuid see pole see, mis oma võidetud. Nüüd on meil relvitu vaid Allan ja kui tahame koos jahile minna, siis ta peab Jassi käest bumerangi laenama.»
6. etapp tühistati hollandlase Weit Heukeri surma tõttu
Oras: «Hommik tõi kaasa tänavuse Croco tuuri esimese hukkunu. Üle 50-aastane hollandlane kolis öösel parematele jahimaadele. Kõrvaltelgis olevad tiimikaaslased olid öösel küll imelikke hääli kuulnud, aga ei osanud appi minna. Sõit on ränkraske ja jalakrambid või midagi sarnast võivad inimese öösel oigama panna. Laagrit valdas tõsine matusemeeleolu. Kuna organism on ülekoormusest depressiivses seisundis, siis sellised emotsionaalsed ehmatused löövad kergesti rivist välja. Endalgi oli teatud hetkel nutt kurgus.
Etapp loomulikult tühistati. Startisime pärast minutilist leinaseisakut saateauto taga 120 km sõidule. 70 ratturi järgmisse laagripaika toimetamiseks muud võimalust polnud. Saime tunda, mis tähendab Austraalia mõistes soe ilm. Pulsikellad näitasid suisa 50-kraadiseid temperatuure.
Laagriplatsi pikkisid lehmakoogid ja sõrajäljed! Maiuspalaks oli aga läheduses asuv jõgi, mille 30-kraadised vood väsinud ratturite liikmeid ülimõnusalt silitasid. Tõsiselt mõnus – ligunesime vees ligi tunni. Julgesime seda teha, sest märki, mis hoiatab krokodillide eest, väljas polnud. Kohalikud kinnitasid hiljem, et elukaid leidub ka selles jões, aga need on freshid ehk mageveekrokod, kes olevat süütud ja sõbralikud olevused.»
7. etapp 151 km (Mt. Mulgrave – Laura)
Kelk: «Ühest laskumisjärgsest jõesillast üle kimades nägime, kuidas üks kolmene seltskond silda katvasse mudalompi sööstis ja kuidas austerlane jubeda röögatusega hullu nipli pani. Ikka kohe konkreetselt üle lenksu ja vee alla. Selgus, et sild oli kaetud 20–30 cm veekihiga ja selle all veel paks mudakiht, mis imes ratta kenasti kinni.
Enesetunne oli kuradima raske. Hullumeelne punnimine. Jube palavus, päike on lagipähe (tee peal näed ainult lenksu varju), rada on treppis (kuni 10 cm sügavused vaod), kohati väga liivane, tee tõuseb pidevalt ja on nii kuradima depressiivselt kaugusesse minevalt sirge, et kaotad igasuguse lootuse, et see piin kunagi võiks otsa saada.
Päev kujunes jälle viie tunni pikkuseks, tõeline Tour de France’i etapp ajaliselt. Isegi Jass ütles, et põhimõtteliselt on Touril ikka kergem, sest siin peab kümme päeva grupis paela otsas imema.»
8. etapp 151 km (Laura – Cooktown)
Oras: «Etapp kulges kihvtilt. 10. kilomeetril ründas Haselbacher, lisaks minule said sappa kaks Belgia kutti. Varsti sai selgeks, et meid ei lasta minema. Liidrite grupp lähenes kiiresti. Lasime jala sirgu, kuid jäin millegipärast väikese vahega grupi ette tuiama. Siis tegi superlükke Jass ja ründas grupist. Saime kahekesi liikuma. Mägiseimal lõigul (80.–100. km) tuli grupp jälle väga lähedale. Viimasel mäenukil ütles Jass, et paneksin üksi lõpuni. Olin väsinud ega uskunud endasse. Viimases joogipunktis 110. kilomeetril kuulsin, et vahe on kaks minutit. Hoidsin head tempot lõpuni. Viimane kilomeeter oli väga järsk ja finiš asus mäe otsas. Megatunne oli sellises kohas uhkes üksinduses lõpetada. Vaade ookeanile oli kirjeldamatu.»
9. etapp 80 km (Cooktown – Ayton)
Kelk: «Päev algas meeldiva üllatusega. Üks tuuril osalev austraallane tuli jutuga, et kohalikus kohvikus töötab üks eesti tüdruk. Olime eelnevalt kuulnud, et Austraalias on palju eestlasi, kuid kohanud polnud me neist kedagi. Hemingwayl oli õigus – igast (sadama-)linnast võib leida eestlase. Läksime siis teda kohvikusse otsima ja tõsi mis tõsi – päris elus eestlane. Blond ja puha! Ütles, et on Eesti ratturite võistlemisest kuulnud ja nägi isegi televiisorist, kuidas Allan etapi võitis.»
10. etapp 38 km temposõit (Cooktown – Ayton)
Kuna viimase etapi lõpukohas puudus mobiililevi, siis ei saanud «Eesti krokodillid» blogisse sissekannet teha. Etapi võitis šveitslane Urs Huber, kes krooniti teist korda järjest ka üldvõitjaks. Oras oli 4., Kirsipuu 7. ja Kelk 12.