Postimees avaldab Eesti jalgpalli meistriliiga hetkeliidri FC Flora presidendi Aivar Pohlaku intervjuu, mis ilmus reedese Flora ja Pärnu Linnameeskonna vahelise 32. vooru kohtumise kavas FCF Magazine. Pohlak räägib usutluses läbimurdmisest, edukohustusest, konfliktist peatreeneri ja fännide vahel ning selle klaarimisest, usaldusest, võõrmängijatest ja paljust muust.
Aivar, teeme seda intervjuud olukorras, kus Premium Liiga käib veel täie hooga, ent tegu on juba finišispurdiga. Miski ei ole veel selge, mingeid kokkuvõtteid saab siiski juba aga teha. Kui peaksid Premium Liiga 2015 kokku võtma ühe iseloomustava väljendiga, siis milline see oleks ja miks?
Aegade parim aasta. Publikunumber kasvab, ülekannete vaadatavused kasvavad, sportlik tase ja konkurents kasvab. Ja seda oludes, kus üldise negativismi foonil Eesti inimeste huvi elu ja elus toimuva vastu kahaneb.
Omavahelises vestluses hooaja eel ennustasid, et liigast kukutakse välja rekordpunktisaagiga ning et alumise otsa klubid hammustavad kõiki ülaotsa omasid. Kõik on nii ka minemas, erandiks tänase seisuga vaid Flora, kes pole seni tabeli viimasele neljale punkte loovutanud. Millele su sedavõrd täpne ennustus tugines?
Ilmselt heal ülevaatel jalgpallis toimuvast. (Naerab). Minu arusaama järele peab valdkonna liider olema pühendunud persoon, mitte formaalne vastutaja, kellest endast suurt midagi ei sõltu ja selliselt ma ka toimetan. See toob kaasa ka arusaamise. (Naerab).
Flora jaoks on hooaeg olnud keerukas, on käidud läbi emotsioonide mäetippudest ja kuristikest (näiteks kodune euromänguvõit üle 18 aasta versus kaks šokk-kaotust Narvale koduväljakul). Samas võib vist üsna julgelt väita, et tegemist oli Norbert Hurda käe all tegutseva meeskonna visiooni läbimurdeaastaga?
Eks see ole olnud ikkagi otsimiste aasta, lihtsalt erinevatel perioodidel on otsitud erinevaid asju. Tänavu otsisime näiteks, kuidas saavutada edu ilma pikemaid arengutähendusi halvamata, kuidas muuta mäng mitmekülgsemaks, kuidas leida tasakaalu meeskonna juhtimisega seotud ratsionaalsete ja emotsionaalsete asjaolude vahel, kui kaugele saab minna mängijate valikus ja kui palju tuleb tegeleda nende vaimse suunamisega; ja nii edasi. Väidaksin, et läbimurdena võib see tunduda ainult väliselt ja põhjusel, et oleme liidrid; tegelik areng toimub ikka ja alati samm-sammult ja meeskonnas või klubis ei saa olla selliseid ärkamisi, mis persooni tasandil mõnikord juhtuvad.
Mis on täna veel puudu, et valitud teekonna elujõulisus end lõplikult tõestada saaks? Mis on tegemata ja mida tuleb kindlasti muuta?
Edu on kahjuks mõõdupuu, mille järele mistahes teekonna edukust hinnatakse ja seda eriti spordis. Seega on puudu kestev edu koos mõjudega kogu Eesti jalgpallile – eeskuju kaudu teistele klubidele ja mängijate kaudu koondisele. Teha on palju – esindusmeeskonnaga alustasime mängijatega individuaalseid vestlusi, noortetöös tuleb leida tasakaal mängijate pikema arengu ja tulemuste vahel, duubel ja kolmas meeskond vajavad komplekteerimist õigete tüüpidega, viimane aeg on alustada laiemat kogukonnatööd, mida oleme liidule litsentsi kaitsmise juures mitu aastat järjepanu presenteerinud; alustada tuleks klubisiseste treenerite koolitustega ja kaasata sinna klubist väljakasvavaid mängijaid. Tegemiste puuduse üle kurta ei saa.
Mitte kunagi varem ei ole Floras nähtud säärast konflikti, nagu lahvatas meie fännide ja peatreeneri vahel südasuvises ringis. Konflikt lahenes rahumeelse ja avatud suhtluse teel ning fännid ja Norbert aplodeerivad taas üksteisele peale mängude lõpuvilesid. Mida õppis sellest situatsioonist klubi, mida treener ja mida peaksid õppima fännid?
Konfliktid on elu paratamatu osa ja seda on tähtis mõista. Mida õppisime? Kuna klubi teadis vastuseid, siis ilmselt oli tema selles klassis varem käinud. (Naerab). Treener on noor ja peabki õppima, aga mida ta täpselt õppis, seda tuleb küsida pigem tema käest. (Naerab). Fännidega tuleb saada nii kaugele, et nad usaldaksid klubi ja klubi otsuseid, sest ükski tõeline ja kestev edu ei tule päevapealt ja kunagi pole garantiid, et ollakse püsivalt õigel teel. Usaldus peab põhinema veendumusel, et klubi juhtidel on teadmised ja tahtmine.
Muide, usaldus on edasiliikumise vältimatu eeldus. Kui vaadata tänast Eestit, siis usalduse puudumine on üks meie suuremaid probleeme ja mõistagi on selline olukord tekitatud sihilikult, sest tasakaaluta ühiskonnaga on lihtne manipuleerida. Eesti massimeedia peamine ülesanne ongi usaldamatuse õhkkonna loomine. Usaldust hoitakse ainult Obama, Euroopa Liidu, NATO ja president Ilvese suhtes ja sellest peaks piisama, et taibata miks.
Tean, et hoiad end teadlikult klubi igapäevasest juhtimisest täiesti kõrvale, kuid ometi jälgid ilmselt arenguid vägagi terase silmaga. Kuivõrd tähtsate verstapostidena hindad hooaja kordamineku vaatepunktist Irakli Logua ja Enar Jäägeri lahkumist?
Need ei olnud kuigi olulised verstapostid. Enariga oli kokkulepe ja seda tuli pidada, mitte põdeda. Madis pidi varem või hiljem hakkama mängima niikuinii. Irakli otsib oma teed ja ta arvas, et õigem lahkumise aeg on augustis, aga kahjuks on ta minu teada tänaseni klubita. Samas – mul ei ole vähimatki Ira vastu, ta oli ja on vägagi normaalne ja positiivne inimene - aga on tähtis, et klubi ei oleks mängija jaoks vahendiks ega vastupidi, vaid nende tegemised sulaksid kokku, siis on kõigi jaoks tulemus parim.
Mis võis käesoleval hooajal põhjustada olukorra, kus leegionärid jäid meie oma kasvandikele ning teistest klubidest liitunud eestlastele igas elemendis alla?
Eesti jalgpall saab tugineda ainult eestlastest/Eesti kodanikest jalgpalluritele ja iga Eesti klubi jaoks on parim see, kui tema tuumiku moodustavad oma teadlikult jalgpalluriteks kasvatatud mängijad. Välismaalane tuleb Eestisse mängima alati mingi välise motiivi ajel ja ei tohiks olla keeruline tunnistada, et meil ei ole selles vallas ühtegi mõistlikku argumenti, kui mitte arvestada üliharva juhust, kus mõni jalgpalli kaudu ennast eriliselt väljendada suutev loomenatuur soovib ennast mingil põhjusel realiseerida meie mõnevõrra stressivabamas jalgpallikeskkonnas.
Ka Florast läbi käinud tipud – Jonatan Johansson ja Tomas Razanauskas tulid Eestisse ikkagi selleks, et nende karjääre siit juhitaks ehk siis väliste asjaolude mõjul. See variant on ka ilmselt ainus toimiv võimalus heade välismaa mängijate palkamiseks, aga me peame olema enne veendunud, et suudame neile tõepoolest midagi reaalset pakkuda.
Isiksuslikel põhjustel tuli Eestisse ainult kadunud Valdemaras Martinkenas – tuli ennast taasleidma ja leidiski; see, et ta siit Venemaa kõrgliigasse mängima sai oli puhas juhus, mitte eesmärk. Kahjuks tuli ka Valdase hukkumine läbi Eestisse tuleku, võimalik, et see oli temasse mingil moel sisse kirjutatud. Ühe huku eest tuli ära, aga teine leidis ikkagi tema üles.
Kas praegu valitsevast koosseisulisest olukorrast võib aimata eesmärki mängida juba lähiaastatel - või lausa järgmisel hooajal - tiitlile ainult kodumaiste mängijate abil, mida seni ei tee ükski Eesti profiklubi?
See võimalus on tõepoolest olemas, aga ma ei välistaks, et kaasame edasipidigi mõne üksiku soomlase, puht nende töökuse ja tõsise suhtumise pärast.
Rõhutad igal võimalikul juhul pika perspektiivi olulisust, ometi oleme selgi hooajal näha saanud konkurent-tippklubide rapsimist ja kohatist läbikukkumist lühikese edu järel joostes. Kas ja millal näed selles vallas mingitki muutust tekkimas ning millised eeldused on täna selle muutuse tekkimiseks endiselt täitmata?
Viitasin eespool Flora edu olulisust eeskuju tähendustes ja pean seda Eesti jalgpalli edasise arengu jaoks väga oluliseks.
Millised on sinu jaoks võtmekohad, millele 2016.hooaja eel tuleb erilist tähelepanu pöörata, seda nii esindus- ja duubelmeeskonna kui klubiterviku käekäigu vaatenurgast?
Esindusmeeskond: jätkata mängijate arendamist nii sportlikult kui isiksuslikult ja nii ratsionaalselt kui emotsionaalselt; duubel ja duubli duubel: komplekteerida õigete mängijatüüpidega, muus osas sama nagu esindus; klubi tervikuna: sportliku pool pealt leida ja koolitada klubi seest väljakasvavaid noortetreenereid ja alustada laiemaid tegevuse kogukonna kasvatamiseks.
Lõpeta, palun, lause: «FC Flora on aastal 2016...»
... üks aasta vanem ja targem kui aastal 2015.
