/nginx/o/2010/11/02/458556t1h6ca3.jpg)
Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) keeld sportlastele dopinguproovide ajal õlut pakkuda viis Postimehega vestelnud Eesti atleedid kahte leeri. Samas selgus, et WADA ei pea kehtestatud reeglitest kinni.
Dopingukütid ei tohi kontrollis sportlasele õlut pakkuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
WADA võttis aastatuhande alguses vastu otsuse lõpetada dopingukontrollis alkoholi ja kofeiini sisaldavate jookide pakkumine. Postimees pakub, et enamik Eesti sportlastest polnud sellest varem kuulnud. Katusorganisatsiooni sundis reegleid muutma üksikute (loe: kahtlaste) sportlaste nutikus olukorda enda huvides ära kasutada.
«On esinenud juhtumeid, kus sportlane on end purju joonud, või vähemalt väidab pärast koos advokaadiga nii, ning vaidlustab pärast oma positiivse proovi, sest ei mäletavat, kuhu ja miks allkirja andis,» selgitas 2003. aastal WADA koodeksiga ühinenud sihtasutuse Eesti Antidoping (SEA) juhatuse liige Kristel Berendsen.
«WADA otsus on soovituslik, kuid meie oleme sellest kinni pidanud,» täpsustas SEA testijuht Gea Muru. «Olen ka ise näinud, et pikalt proovi andmist ootavale sportlasele antakse õlut. Tuleb välja, et riigiti on käitumine erinev.»
Õllemaiad sportlased ei pea aga enne uriiniproovi andmist vihast hambaid krigistades dopinguametnikke kiruma. Alkoholi võib tarbida, kuid selleks tuleb oma rahakotti kergendada ja eelnevalt omavastutuse kohta seletuskiri paberile panna.
Postimehe lühiuurimus tõestas, et mujal maailmas vilistatakse WADA reeglile. Enne hooaja algust kontrollis käinud TTÜ võrkpallimeeskonna mängijad Siim Põlluäär ja Madis Pärtel said organismi turgutada mahla ja veega. Pisut hiljem Prantsusmaal enne treeningut uriiniproovi andma pidanud Terville’i Florange ründaja Polina Bratuhhina sai treenerilt kaasa pudeli õlut, kuid paberit ta määrima ei pidanud.
Kontrollist otse peole
Veel eelmisel aastal koos Rivo Vesikuga rannavõrkpalli MK-sarjas tiirelnud Kristjan Kaisi sõnul pakuti neile dopingukontrollis käies kindlasti õlut. Riike, kus see juhtus, ta ei mäletanud. Doktorikraadi omava kogenud sportlase sõnul läks WADA keeldu kehtestades üle piiri.
«Üldjuhul võetakse sportlane dopingukontrolli pärast võistlust. Rannavõrkpalli mängitakse tavaliselt palava ilmaga ja kohtumise ajal juuakse nagunii palju vett. Õlu paneb organismis protsessid kiiremini käima, ka pärast mängu ohtralt vett tarbides käiksin öö läbi tualetis. Dopingukontrollis pole ju võimalik end umbjoobe juua. Kui selline oht tõesti püsib, võiks kehtestada kolme-nelja õlle piirangu,» rääkis Kais.
Sel hooajal Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskonnas sidemängija ülesandeid täitev Kais tunnistas, et tema ja alates sellest aastast koos Karl Jaaniga läbilööki üritav Vesik on korra prii kesvamärjukese olemasolu ära kasutanud.
«2007. aasta EMil Valencias võeti meid pärast kaotatud pronksimängu koos sakslastest vastaste David Klempereri ja Eric Korengiga dopingukontrolli. Tuju oli hea ja ootasime finalistid ka ära ning läksime sealt otse peole,» meenutas Kais.
Spordi mainet peab hoidma
Kettaheites Ateena olümpial pronksi võitnud Aleksander Tammert on pärast Pekingi OMi andnud dopinguproove paar korda aastas. «Tavaliselt on minu juurde tuldud laagrites. Dopinguküttidel pole õlut kaasas olnud, kuid nad pole keelanud külmkapis olevaid jooke tarvitada. Eraldi kirja pole ma pidanud tegema,» kinnitas Tammert.
Tippspordist taanduv Tammert toetas keelu osas Kaisi seisukohta. «See on kontrollija süü, kui ta laseb sportlasel kümme pudelit õlut ära juua,» sõnas Tammert, kuid möönis, et on ka ise meelega pikemaks ajaks dopingukontrolli jäänud. «Alkohol on välismaal kallis ja endised idabloki sportlased kasutavad seetõttu juhust. On minulgi juhtunud, et tuttavate seltskonnas venib jutuvada pikemaks.»
Kaisi ja Tammertiga on aga teist meelt jalgrattur Rein Taaramäe ja kulturist Ott Kiivikas. Cofidise meeskonnas pedaaliv Taaramäe ütles, et õlut pakutakse ratturitele pidevalt, kuid viimati võttis ta seda dopingukontrollis suu sisse kaks aastat tagasi Portugalis.
«Spordi mainele ja noortele eeskuju andmiseks on parem, kui sporti ning alkoholi omavahel ei seostataks. Poisikesena arvasin, et sportlased ei joo alkoholi,» märkis Taaramäe.
Tuleb silmas pidada, et ratturid on mõneti erinevas seisus. Näiteks velotuuride ajal ei saa end lõdvaks lasta, sest järgmisel päeval tuleb starti minna. «Kaks aastat tagasi võtsin Route du Sudi tuuri etapil 20 km pikkust ja 40-kraadist lõputõusu üle kahe tunni. Finišis olin omadega täiesti süsi – kaotasin päevaga kehakaalust viis kilo ja organism ei võtnud süüa-juua vastu. Viskasin end dopingukontrollis kirjutuslauale pikali ja proovi sain antud alles viie tunni pärast,» kirjeldas Taaramäe.
Kompromiss – alkoholivaba õlu
Laupäeval Bakuu MMi eelvõistlusel üles astuv kulturist Ott Kiivikas pruukis viimati õlut 2004. aasta MMil Moskvas. «Mina pean WADA otsust normaalseks. Kas pärast võistlust peab kohe alkoholi jooma hakkama?» küsis Kiivikas. «Minul on ka enne etteastet vedeliku tarbimine normaalne ja seetõttu pole mul kunagi proovi andmiseks üle pooleteise tunni kulunud.»
Tosin korda Eesti absoluutseks meistriks kroonitud Kiivikasele jääb Venemaa pealinnas antud uriiniproov elu lõpuni meelde. «Pärast võistlust öeldi hotellitoa number, kuhu pidin iseseisvalt minema. Saatjat mul kaasas polnud ja proovid koguti suvalisse pappkasti. Kontrolli läbiviimisel rikuti rämedalt reegleid,» lisas ta.
Mõlemaid pooli rahuldavaks otsuseks võiks olla alkoholivaba õlu lubamine, sest sihtasutuse Eesti Antidoping testijuhi Gea Muru sõnul toimib see sama efektiivselt kui promillidega jook. (PM)