/nginx/o/2015/10/20/4613465t1h1cdf.jpg)
Täna möödub 33 aastat päevast, mil Moskvas Lužniki staadionil leidis aset 66 inimese elu nõudnud tragöödia. Tegu oli Nõukogude Liidu spordiajaloo rängima sedalaadi õnnetusega ning tänaseni hoiab see maailma staadionikatastroofide ajaloo sünges tabelis hukkunute arvu poolest üheksandat kohta.
Tol õhtul kohtusid UEFA karikasarja mängus Moskva Spartak ja neile Hollandist külla sõitnud HFC Haarlem. Ilm oli oktoobrikuu kohta erakordselt külm, miinuskraadid ulatusid kümneni ja sestap müüdi 82 000 pileti asemel vaid 16 500 pääset. Staadionil polnud tollal veel katust ja lumesaju tõttu avati publikule vaid kaks sissepääsu neljast, kuid mõlemale tribüünile mahtunuks 23 000 inimest, seega ruumi jagus. Umbes 12 000 pealtvaatajat ehk enamik kohaletulnutest siirdus mängu jälgima idatribüünile, kuna selle sisse- ja väljapääs olid staadioni metroojaamale kõige lähemal.
Spartak asus mängu 16. minutil Edgar Gessi väravast juhtima ja eduseis püsis mängu lõpuminutiteni, kusjuures kohtumine oli üsna igav. Mõni minut enne lõppu asutas enamik publikust seetõttu lahkuma, sest tulemus tundus selge. Ehkki tribüünilt viis välja kaks treppi ja kõik väljapääsud olid avatud, siirdus suurem osa inimese välja ühe trepi kaudu, kuna sealt pääses kiiremini metroojaama.
Saatuslik sündmusteahel
Pealtnägijate tunnistuste kohaselt vallandas katastroofi näiline pisiasi - üks noor naine kaotas trepil kinga ning jäi seisma, et see kätte saada ja uuesti jalga panna. Paar möödujat peatus samuti ja üritas teda aidata, kuid taganttulijad surusid nad pikali. Inimesed hakkasid libedatel astmetel kukkuma ja tekkis doominoefekt, mille käigus lahkujad kukkusid üksteisele otsa.
Trepi ülemises osas ei teatud all vallandunud tragöödiast midagi ja metroole tõttavad valdavalt noored jalgpallihuvilised püüdsid end kiiremini staadionilt välja pressida, et rongile jõuda. Samal ajal tiksus mängus täis 90. minut ja Sergei Švetsov lõi Spartaki teise värava. Karjed trepil segunesid staadionile jäänud publikurõõmuhõisetega, lisaks üritasid osad fännid värava järel tagasi tribüünile trügida ning põrkasid vastu trepist laskuvat inimmüüri.
Suurõnnetus salati maha
Jäistel treppidel hukkus 66 valdavalt noort inimest. Lahkamine näitas, et kõik nad lämbusid. Viga sai 61 inimest, neist 21 tõsiselt. 66 hukkunust 45 olid noored, kõige noorem neist 14-aastane. Hukkunute seas oli viis naist. Need arvud selgusid lõplikult aga alles seitse aastat hiljem, sest ajastule omaselt üritati suurõnnetust esialgu maha vaikida.
Alles 1989. aasta juulis avaldas väljaanne Sovetski Sport artikli pealkirjaga «Lužniki sünge saladus», kus hukkunute arvuks hinnati 340. Lääne meedias tohutut vastukaja leidnud artiklile järgnes kaks nädalat hiljem Izvestijas avaldatud intervjuu uurija Aleksandr Špeieriga, kes avalikustas esmakordselt õige hukkunute ja vigastatute arvu. Päev hiljem kinnitas seda erakorralisel pressikonverentsil ka Moskva prokuratuur.
Karistused ja amnestia
Kuu aega pärast tragöödiat Leonid Brežnevi asemel riigijuhiks saanud endine KGB-lane Juri Andropov käskis läbi viia põhjaliku uurimise, mille tulemusel mõisteti süüdi neli ametnikku. Staadioni juhid Viktor Kokrõšev ja Juri Pantšihhin said maksimaalse ehk kolmeaastase vanglakaristuse, kuid varem riikliku autasuga pärjatud Kokrõšev pääses Nõukogude Liidu 60. aastapäeva puhul antud amnestia tulemusel peagi vabadusse ning ka Pantšihhini karistust vähendati poole võrra.
Karistada said ka staadioni asedirektor K. Lõzin ja miilitsaülem S. Korjagin, kes kumbki kohtupinki ei astunudki. Teise maailmasõja veteran Lõzin oli nimelt kohtuprotsessi ajal infarkti tagajärjel haiglas ning seal viibis ka Korjagin, kes sai inimesi päästa püüdes ise raskelt vigastada. Hiljem anti neilegi armu.
1992. aastal, kui katastroofist möödus kümme aastat, avati Lužniki staadioni kõrval hukkunute mälestuseks monument. 25 aastat pärast tragöödiat peeti aga staadionil sõprusmäng, kus kohtusid Spartaki ja Haarlemi endised mängumehed.
Le drame de Luzhniki, Entre mémoire et oubli. https://t.co/NDx95FMoXY pic.twitter.com/tPB1QCldRw
— FK Spartak Moscou (@Spartak_M_VT) October 20, 2015