Jäistel treppidel hukkus 66 valdavalt noort inimest. Lahkamine näitas, et kõik nad lämbusid. Viga sai 61 inimest, neist 21 tõsiselt. 66 hukkunust 45 olid noored, kõige noorem neist 14-aastane. Hukkunute seas oli viis naist. Need arvud selgusid lõplikult aga alles seitse aastat hiljem, sest ajastule omaselt üritati suurõnnetust esialgu maha vaikida.
Alles 1989. aasta juulis avaldas väljaanne Sovetski Sport artikli pealkirjaga «Lužniki sünge saladus», kus hukkunute arvuks hinnati 340. Lääne meedias tohutut vastukaja leidnud artiklile järgnes kaks nädalat hiljem Izvestijas avaldatud intervjuu uurija Aleksandr Špeieriga, kes avalikustas esmakordselt õige hukkunute ja vigastatute arvu. Päev hiljem kinnitas seda erakorralisel pressikonverentsil ka Moskva prokuratuur.
Kuu aega pärast tragöödiat Leonid Brežnevi asemel riigijuhiks saanud endine KGB-lane Juri Andropov käskis läbi viia põhjaliku uurimise, mille tulemusel mõisteti süüdi neli ametnikku. Staadioni juhid Viktor Kokrõšev ja Juri Pantšihhin said maksimaalse ehk kolmeaastase vanglakaristuse, kuid varem riikliku autasuga pärjatud Kokrõšev pääses Nõukogude Liidu 60. aastapäeva puhul antud amnestia tulemusel peagi vabadusse ning ka Pantšihhini karistust vähendati poole võrra.
Karistada said ka staadioni asedirektor K. Lõzin ja miilitsaülem S. Korjagin, kes kumbki kohtupinki ei astunudki. Teise maailmasõja veteran Lõzin oli nimelt kohtuprotsessi ajal infarkti tagajärjel haiglas ning seal viibis ka Korjagin, kes sai inimesi päästa püüdes ise raskelt vigastada. Hiljem anti neilegi armu.
1992. aastal, kui katastroofist möödus kümme aastat, avati Lužniki staadioni kõrval hukkunute mälestuseks monument. 25 aastat pärast tragöödiat peeti aga staadionil sõprusmäng, kus kohtusid Spartaki ja Haarlemi endised mängumehed.