Norbert Hurt: kes tööd ei tee, selle tahe pole aus

FC Flora peatreener Norbert Hurt tõi tänavu klubi karikakappi koduse jalgpalli kõige väärtuslikuma auhinna, Eesti meistri trofee.

FOTO: Tairo Lutter

Norbert Hurt on jalgpalli mõistes väga noor mees ja väga noor peatreener. Tema väljaütlemiste ja meetodite üle on üsna sirgjoonelises Eesti jalgpalliilmas viimaste aastate jooksul vahel ikka natuke naljatatud, sest need tundusid justkui liiga akadeemilis-teoreetilised, liiga filosoofilised. Kuidas spordimaailmas tõestada, et tee, mida sa käid, on õige? Lihtne – tuleb võita. Alates laupäeva õhtust on Hurt Floraga Eesti meister.

Tellijale Tellijale

Norbert Hurt, kas sa tajud sisimas ka, et oled nüüd kuskile jõudnud?

Eile (pühapäeval – toim), kui käisin kodus vanemate juures ja nägin nende rõõmu, et poiss on millegagi hakkama saanud, jõudis ka endale kohale. (Muigab.) Üksteist aastat treeneritööd on tehtud ja mingi oluline verstapost nüüd maha pandud.

Kui tähtsad sellised verstapostid sulle on? Emotsionaalselt mõistagi niikuinii, aga sulle on vist tähtsam teekond?

Kui küsitakse, kas tiitel tegi minust parema inimese, kas ma nüüd ärkan hommikul kergemini üles, siis selles osas ei muuda see midagi. Mida me siis tegelikult võitsime? Meeskond sai meistriks viidud, see andis kogu eelnevale tööle mingi tähenduse. Meie tee oli õige. Protsessi nautimise mõttes on see aasta olnud suur avastus. Mida olen tundnud, on väikesed võidud enda sees.

Kui palju on sul Floras peatreenerina töötatud aja jooksul sisimas endal kahtlusi olnud: kas see, mida ma teen, on ikka õige?

Ma tunnetan väga palju enda sees, kas mu energia liigub või ei liigu – võime seda nimetada ka kireks või motivatsiooniks. Umbes viis viimast aastat olen endas otsinud vastust küsimusele, mida tähendavad tiitlid spordis, võidud spordis. Minu silmis on spordimaailmas väga palju nihkes – tahetakse muuta kõike välist, aga ei taheta teha endas muutusi. Sellest tulevadki võimuiha, doping… Tahetakse iga hinnaga tiitlit.

Ja kui tiitel võidetakse, siis on elu tehtud. Kahju, et paljude noorte sportlaste arvamus on selles osas väär. Kui võidad tiitli, ei muutu midagi – sa pead endiselt sama palju tööd tegema. Võib-olla isegi rohkem, sest väljakutsed lähevad raskemaks.

Kuna ma olen kasvanud samas ühiskonnas, kus räägitakse välistest tähendustest, siis mu energia seisis kaua. Oli kõhklusi: kas selles on mingi sära, kas ma leian kire? Kui sean tiitli eesmärgiks, kas see on aus ja siiras siht? Mida teha, et see ei sööks mind ära, et järsku ei muutuks võim ja aupaiste tähtsamaks?

Millal need kõhklused taandusid?

Hetk, mil ma hakkasin esimest korda nägema võimalust ennast jalgpalli kaudu sisemiselt arendada, lõhkuda oma mustreid, õppida oma emotsioone suunama, energiat enda seest ammutama, saabus alles augustikuus.

Tagasi üles