Uskumatu: 11 580 Swarovski kristalli ühel kleidil!

Karin Rooba disainis varem oma kleidid ise, ka see on tema enda kujundatud.

FOTO: Mihkel Maripuu

Telerist või tribüünilt iluvõimlejaid, võistlustantsijaid või iluuisutajaid jälgides näeme hulganisti uhkeid kleite ja sätendavaid trikoosid, aga vaevalt on keegi kunagi mõelnud, milline näputöö ja ajude ragistamine on selle taga olnud, et valmiksid viimse detailini lihvitud säravad kostüümid.

Jelena Glebova sõnul on mullune vabakava kleit tema lemmik.

FOTO: Raigo Pajula

Pekingi olümpiavõitja Jevgenia Kanajeva trikoo on juba nagu omamoodi kunstiteos.

FOTO: AFP / Scanpix

Sealjuures pole sugugi ebatavaline, et selle imelise riideeseme disaini on teinud kandja ise. «Kuni paari viimase kleidini olen absoluutselt kõik ise välja mõelnud,» sõnab võistlustantsija Karin Rooba, uhkusenoot hääles. «Vahel olen ka partneriga arutanud ja treeneriga nõu pidanud, aga üldiselt on ideed alati minult.»

Jaanuaris 27-aastaseks saav Rooba on tantsumaailmas olnud juba ligi 20 aastat, alates 2007. aastast on ta tantsinud itaallase Manuel Frighettoga. Lisaks enda kleitide disainimisele peab Rooba alati mõtlema ka Frighetto riietusele. «Pükstega on lihtsam, need on tavaliselt lihtsad mustad püksid, aga pluus peab ikka kleidiga kokku minema,» selgitab Rooba.

Uute kleitide tegemisel ammutab Rooba inspiratsiooni mitmest allikast. «Eks ma vaatan professionaalide kleite, võtan võib-olla ühelt ühe ja teiselt teise elemendi ja miksin need omavahel kokku,» avaldab ta. «Aga vahel vaatan telekast kuulsate disainerite moešõusid ja saan sealt uusi ja huvitavaid nippe.»

Ühe hooaja jooksul kannab ta koguni viit kuni seitset kleiti. «Meil on aastas kuus suuremat võistlust ja iga kord peaks ikka uus kleit olema, sest kohtunikud ja tantsupaarid on ju enam-vähem samad ja tipptasemel pole maitsekas mitmel suurvõistlusel sama kleidiga tantsida,» märgib Rooba.

Viimase kümne aastaga on kleididisain Rooba hinnangul kõvasti muutunud. «Vanasti olid kleidid hästi lihtsad, aga nüüd on nii detailirohkeks läinud,» tõdeb ta. «Kaunistamiseks kasutatakse pärleid, väiksemaid ja suuremaid kivikesi, kusjuures suuremaid kivisid on kõikvõimaliku kujuga, on ümmargusi, kolmnurkseid, ruudukujulisi, sakilisi, lisaks kasutatakse litreid ja igasuguseid rippuvaid kaunistusi.»

Mitte just odav lõbu

Ka Rooba naudib oma kostüümide kaunistamist ning tema n-ö isiklik rekord Swarovski kristallide osas paneb ilmselt nii mõnegi pead vangutama. «Kõige rohkem on mul ühel kleidil olnud kaheksa pakki väiksemat kivi, see teeb 11 520 kivikest, ja lisaks umbes 60 suuremat.

Nii et päris-päris palju!» naerab ta. «Ja need kõik pannakse käsitsi, väiksemad kleebitakse, suuremad õmmeldakse. Kõik imestavad, kuidas ma viitsin neid ise kleepida, aga mulle nii meeldib!»

Rikkalikult Swarovski kristallidega kaunistatud kleidid pole mõistagi odav lõbu. «Arvan, et minu kleitide maksumus jääb 400–500 euro (umbes 6000–8000 Eesti krooni – toim) kanti, aga ma olen ka üritanud võimalikult odavalt läbi saada ja igal võimalusel raha kokku hoida,» möönab Itaalias elav Rooba.

Enam ta aga selliste asjade peale mõtlema ei pea, kuna tänavu lähenes Blackpoolis võisteldes talle ja Frighettole itaallasest noormees, kes juhtumisi nende kodukohast umbes kolmetunnise autosõidu kaugusel moeateljee avas ja Eestit esindavat paari sponsoreerida soovis. «Tema teeb mulle kleidid ja mina teen neid kandes talle reklaami,» on Rooba tehinguga rahul. «Kusjuures ta rääkis, et talle on minu kleidid alati meeldinud ja ta arvas, et need olid mõne disaineri tehtud!»

Viimati valminud kleit on juba pisut teisest hinnaklassist kui Rooba varasemad kostüümid, makstes 1200 eurot ehk üle 18 000 krooni. «Kuna ma müün kõik oma kleidid pärast maha, ütles ta mulle ka selle maksumuse,» lausub Rooba.

Ka iluuisutajad müüvad tavaliselt need võistlusriided ära, mida nad enam ei kasuta. «Osasid südamelähedasemaid pole raatsinud ära müüa, need on kapis alles,» tunnistab Eesti viimaste aastate parim uisutaja Jelena Glebova. «Aga hiljuti müüsin ühele väikesele tüdrukule oma kleidi, kaks nädalat tagasi olid võistlused ja ta sai selle kleidiga uisutades esikoha!»

Glebova mõtles samuti varem ise oma kleitide kujunduse välja ning kunagi unistas ka moekunstniku ametist. «Kuulasin muusikat ja kohe tekkisid mõned ideed,» meenutab Tallinna Ülikoolis viimast aastat koreograafiat tudeeriv 21-aastane piiga. «Seejärel käisin poodides vaatamas, milliseid materjale müügil on, ja kui kõik ostetud, viisin õmbleja kätte ja seletasin, mida lõpptulemuseks tahan.»

Viimased kümme aastat on Glebova kleidid õmmelnud Larissa Serebrijan, eelmisest aastast on ta koostööd teinud ka noore moekunstniku Olga Rattikuga, kelle mullu vabakavaks tehtud kleit on Glebova senine lemmik. «Olga pakub mulle erinevad variandid välja ja nende seast valin siis välja, millised mulle kõige rohkem meeldivad, ostame materjali ja läheme jälle õmbleja juurde,» tutvustab Glebova tööprotsessi.

Sarnaselt tantsijatega tuleb ka uisutajatel kleitide eest üsna korralikult rahakotti tühjendada. «Minul on tegelikult väga odavad kostüümid, sel aastal oli kumbki kleit umbes 5000–6000 krooni, aga näiteks venelaste kleidid maksavad üle 60 000 krooni ja ameeriklastel veel rohkem,» avaldab Glebova. «Minu riietuse hinnast moodustavad suure osa ka Swarovski kristallid, näiteks praegu on mul ühe kleidi peal umbes 30 suurt kivi, üks selline maksab 42 krooni. Väiksemaid on mul tavaliselt 1000–1200, need on umbes kroon tükk.»

1989. aastal NSV Liidu koondisega maailmameistri tiitli võitnud endine iluvõimleja, nüüd omanimelist klubi juhtiv ja treeneriametit pidav Janika Mölder ei suuda võimlejate trikoodest rääkides ära imestada, kui kõvasti need aastatega muutunud on.

Trikood nagu kunstiteosed

«Mul tütar vahepeal vaatab minu vanu trikoosid ja küsib: «Emme, kuidas te nendega võistelda saite?»,» naerab Mölder, kelle tütar Carmel Kallemaa ema jälgedes sammub. «Kui mina võistlesin, siis meil enda meelest olid väga ilusad trikood, aga tegelikult oli see tavaline trikoo, millel polnud seelikut peal, lükrast õmmeldud, reeglina kahe- või kolmevärviline. Ausalt öeldes olid need ikka magedad.»

«Praegu saan emana lapse peal ehk veidi oma unistusi realiseerida – kui mina ei saanud ilusaid värvilisi trikoosid, siis saan neid nüüd temale võimaldada,» lisab 40-aastane Mölder. «Tänapäeval on trikood nagu kunstiteosed.»

Tänu tütrele teab Mölder ka seda, millised summad ühe korraliku trikoo eest välja tuleb käia. «Väikesed lapsed saavad ilmselt ka tuhande krooniga võistlustrikoo kätte, aga tean väga lähedalseisvaid juhuseid, kus trikoo maksab 700 eurot (ligi 11 000 krooni – toim) ja rohkemgi,» sõnab ta salakavalalt. «Aga Venemaa tippiluvõimlejate trikood on umbes 1500–2000 eurot (23 000 kuni 31 000 krooni – toim).»

Võimlejal on tavaliselt korraga käibel neli trikood – üks iga kava jaoks. «Oleneb tasemest ja muidugi ka rahalistest võimalustest, aga umbes paar-kolm aastat võisteldakse samade trikoodega,» räägib Mölder, ning lisab, et ka võimlejatel on tavaks oma vanad trikood noorematele maha müüa.

Tagasi üles