Noorel Tapa käsipalluril on legendaarse Schumacheri autogramm

Michael Schumacher

FOTO: AFP / Scanpix

Klassikaline autogrammi küttimine, kus teele saadetakse ümbrikus palve ja vastu tuleb hinnatud allkiri, on ajalooks saanud. Kuid ehe huvi  autogrammi küsida, on siiski alles. Näiteks Eesti käsipalli meistriliiga mängijatel on kodus nii ilmatüdruk Niki, oma ametivendade kui ka seitsmekordse F1 maailmameistri Michael Schumacheri autogrammid.

HC Kehra käsipallur Ergo Rohi teab, et ta ei ole kunagi autogramme kogunud, kuid mingi imetriki tõttu on tal kodus tuntud illusioonimeistri Jürgen Veberi autogramm. Aruküla pallur Andrei Kunavitš on aga vaid ühe korra julguse kokku võtnud ja allkirja koju viinud. «Olin 12-aastane ja autogrammi võtsin ilmatüdruk Nikilt ehk siis Kairit Tuhkanenilt,» tunnistab ta.

Noor Tapa mees, 17-aastane Marten Kullamägi on aga piilunud hoopis kiirete meeste poole. Tema kollektsioonis on Urmo Aava, Markko Märtini ja Michael Schumacheri autogrammid. Ambitsioonikatele noorpalluritele on kindlasti eriti magusad ka kahe Eesti kõige edukama pallimängija, Mart Poomi ja Martin Müürsepa autogrammid. «Poom on minu jaoks vaieldamatult Eesti läbi aegade parim sportlane,» kinnitas üks õnnelik allkirja omanik, Audentese mängija Andreas Suviste. 

23-aastane HC Kehra mängija Mihkel-Matteus Luik käis noore poisina paljusid  käsipallimänge vaatamas ning õige pea tekkis ka traditsioon pärast kohtumise lõppu lemmiku juurde minna, paar sõna juttu puhuda ja autogrammi küsida. Jahitavaks olid mehed, kellele poisid alt üles vaatasid – Martin ja Valdar Noodla, Risto Lepp, Marius Aleksejev, Riho-Bruno Bramanis, Roman Glinkin ja teisedki.  «Hea emotsiooni sain sajandi käsipalluriks valitud Bramanisega. Vahetasime pärast mängu paar sõna, ta andis mulle autogrammi ja lisaks veel randmepaela,» meenutas Luik. «Ja siis tulid mingid tütarlapsed autogrammi küsima, üks neist palus ka randmepaela, aga ta ütles, et andsin juba sellele poisile. Vaatamata sellele, et oleksin paela saanud endale ümber jala panna, oli see minu jaoks jackpot,» naeris Luik.

Alati ei ole aga küttimine ka õnneks läinud. «Näiteks ootasin pärast Eesti ja Hollandi jalgpallimängu Robin van Persiet, kuid tal ei olnud pärast viiki tuju,» meenutas Audentese pallur Tristian Palmar tühjade kätega jäämist. Küll aga on tal olemas Joel Lindpere ja Kristina Šmigun-Vähi autogrammid. «Viimase tõi ema töö juurest,» nentis noormees, purustades nii illusiooni, et ta tunde lumes ja külmas suusakuningannat ootas. 

Tagasi üles