Eesti spordi ainulaadse võitja lahkumine

Ants Antson Foto: spordimuuseum

«Kesksuvel, kui ma kuulsin, et Ants Antsoni kunagine suur konkurent Fred Anton Mayer on surnud ja sellest talle rääkisin, vajus Ants näost ära ja ütles: teeme nii, et 1. septembril läheb raamat lukku ja ma ei hakka tegema selles enam mingeid parandusi, anname selle nii välja, nagu see sellel hetkel on. Seega, homme müügilettidele tulevas raamatus suhtleb lugejatega täiesti elus Antson,» rääkis laupäeva hommikul manalateele läinud olümpiavõitja Ants Antsoni elulooraamatu autor Gunnar Press.

Alanud nädala esimestel päevadel poelettidele ilmuva teose autori sõnul on kaks aastat tagasi raske haiguse tõttu operatsioonil käinud ja sellest pikka aega taastunud Antson raamatu viimasel leheküljel veel elus. Meie hulgast lahkus ta pärast kiiresti kulgenud haigust.

Antson kirjutas end spordiajalukku kaugel 1964. aastal. Ta oli 38 aastat Eesti ainus taliolümpiavõitja, igas mõttes eriline inimene.  

Lähme ajas pisut rohkem kui 51 aastat tagasi. Toonases Nõukogude Liidu spordisüsteemis tuli suurriigi koondisse pääsemise nimel ennast tõestada, tõestada ja veel kord tõestada. Ja nagu ikka ei piisanud sugugi ainult sellest, et oled spordimehena kõva – omad toetajad pidid olema ka süsteemi otsustajate juures.

Igatahes olümpiatalve hakul saadeti Antson segastel asjaoludel Nõukogude Liidu koondise juurest minema. Nii ei jäänudki tema Eesti treeneril Olaf Olmannil muud üle, kui otsida abi võimukoridoridest. Lõpuks suruti suurepärases vormis olnud eestlane siiski koondise ringi tagasi, kuid esmalt EMile ja hiljem olümpiale pääsemiseks tuli ennast ikkagi veel tõestada katsevõistlusel. Antson tõestaski ja võis sõita esmalt EMile Trondheimi ja seejärel olümpiale Innsbrucki.