Peep Pahv: pingutamise algõpetus ehk normatiivid tagasi ausse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv Foto: Andres Haabu

Mäletan, kui ma neljanda-viienda klassi poisina harjutasin koos vanema vennaga kodus tiritamme kasvatamist. Muidu mitmekülgse spordipoisina oli kehalise kasvatuse tundides minu jaoks üks ebameeldiv periood – võimlemisveerand. No ei istunud mulle need akrobaatilised harjutused. Kuid hinne oli vaja kätte saada ja see sundis õhtutundidel kodus rassima. Vanasõna, et harjutamine teeb meistriks, pidas paika ja nõutud harjutus sai koolitunnis tehtud. Toona oli see iga poisi jaoks auasi.

Oleks loomulik, et matemaatika või inglise keele koduste ülesannete kõrval peaksid lapsed tegelema vabal ajal ka sellega, et saada vähemalt rahuldav hinne kehalises kasvatuses. Paraku on kehalisest kasvatusest saanud kooliprogrammis alaväärtuslik õppeaine: tunde on liiga vähe ning hea hinde saamiseks piisab tihtilugu vaid kohal käimisest ja 45 minuti mahamolutamisest. 

Sul oli eelmine nädal nohu? Sa ei taha veel joosta ja jalgpalli mängida? No jaluta siis paar tiiru ümber koolimaja – kasvõi teksapükstes ja paksus jopes! Sa ei jaksa teha ainsatki kätekõverdust ega suuda teha kukerpalli? Proovi! Ei tule välja? No mis siis ikka, vaata, kuidas teised teevad!

Eksib see, kes arvab, et eelmisel nädalal kaks korda nuusanud või elementaarses võimlemisharjutuses äpuks osutunud laps ei saa hiljem harjutusi järele tegemata head või vähemalt rahuldavat hinnet. Muidugi saab! Ta oli ju kohal, ta ju «sportis».

Tagasi üles