Mängija raske elu pingil või «kastis»

Võrkpallikoondise mängijad Itaalias toimunud EMil. Andres Toobal nõjatub käed põlvedel: «kastis» seismine on üsna raske. Foto: Tairo Lutter

Pallimänguvõistkondades on paratamatult alati neid, kes peavad kohtumise ajal kaaslaste tegemistele vahetusmängijate pingil või «kastis» (võrkpallurid peavad seisma ruudukujulises alas, mida kutsutakse kastiks – M. G.) kaasa elama. Olgu põhjuseks trauma või treeneri arvates madalam tase või mingi muu tegur, on fakt, et iga õige sportlane tahab olla sündmuste keskel. Mis toimub nende mängijate peas, kes mingil põhjusel peavad platsil toimuvat kõrvalt vaatama? Vastust otsisime sel sügisel Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril käinud meeste, Eesti võrkpallikoondise liikme Andres Toobali ja korvpallikoondislase Joosep Toome abiga.

Põhjused, miks treener mänguaega ei anna, võivad olla erinevad: mängija on liiga kogenematu ja pole veel valmis treeneri nõudmisi täitma, mingid mängulised puudujäägid, mänguvälised asjad, vähene pingutamine treeningul, treeneri usalduse puudumine, treeneri taktika ei võimalda kasutada jne.

Sellele, kuidas sportlane pingipoisi rolli suhtub, avaldab mõju ka vanus. Kui tegu on alles noore sportlasega, on pingil istumine mõistetav ja põhjendatav ka mängija enda jaoks. Ent kui tegu on juba kogenud palluriga, on põhjuseid tihti raske enda jaoks põhjendada. Võib olla ka hoopis vastupidi, kõik oleneb mängija isiksuse tugevusest, aga ka isiklikest sportlikest eesmärkidest.