/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2015/08/22/4410789t1h98e5.jpg)
Jalgpalli Eesti meistriliigas tänavu 24 väravat löönud ja ühtlasi liiga skoorikuningaks kroonitud Ingemar Teever teatas pärast viimase vooru mängu Infonetiga, et on valmis tipus olles jalgpallisaapad varna riputama.
Väravakuningas Teever mõtleb karjääri lõpetamisele: ei tunne enam täit rõõmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul leping lõpeb, lähen puhkama, tulen tagasi, siis arvatavasti see, kes siin seljaga on, võtab ühendust (kõrval seisnud Levadia tegevjuht Theimo Tülp – toim). Siis ma mõtlen edasi, võib-olla tõmban üldse joone alla,» üllatas Teever ajakirjanikke mängujärgses intervjuus.
«Pigem on, jah, nii,» lausus Teever täpsustava küsimuse peale. «Ma pole klubiga veel rääkinudki, räägin nüüd teile ette ära, aga mul on puhkusele minek, paariks nädalaks Aasiasse. Siis tulen tagasi, puhkan veel – kuigi klubi ütles täna, et 7. detsembril hakkavad juba treeningud pihta, aga ma kahtlen, kas ma nendega kohe ühinen. Jaanuaris langetan otsuse. Ise ma pole veel sada protsenti kindel, aga pigem oli see mul viimane mäng.»
Isegi Wembley ei andnud soovitud kaifi
Teeveri sõnul ei saa ta jalgpallist enam ihaldatud emotsioone. «Terve hooaeg läks nii, et ei saanud rahule jääda. Ma ei saanud sellest nii palju tagasi kui lootsin. Ei tundnud enam täit rõõmu. Sel aastal oli mul kaks-kolm mängu, kus tundsin, et tasub jalgpalli mängida – Flora mäng (Teever lõi 2. mail Lillekülas Flora võrku efektse 1:0 võiduvärava – toim) ja mäng Kaljuga Hiiul, kus lõin 2:1 võiduvärava. Siis oli nii, et sats töötas, olime taga, tulime järgi võitsime ära – siis oli väga hea tunne.
/nginx/o/2015/05/23/4100719t1h6095.jpg)
Aga muidu on nii, et mäng lõpeb ära, lähed tavarutiini tagasi – ma ei saanud enam seda kaifi, mida ma ootan ja olen tahtnud. Mõtlesin, et koondisepauside ajal tuleb midagi juurde, aga… Istusin seal Wembleyl – mängid, ei mängi, see polnud tähtis – aga ikkagi koondis, kõik on tipptasemel, et kurat, ma selle pealt nüüd panen järgmise koondisepausini! Aga seda ei olnud,» selgitas Teever emotsionaalselt.
Varuplaan on ründajal olemas. «Mul on sõbra juures üks töökoht ka soolas, hakkan detsembrist teda aitama. Ei anna ühtki vihjet praegu selle kohta!» naeris ta palve peale täpsustada, mis sorti tööga tegu on. «Pärast ei tule midagi välja, siis näeme hooaja avamisel ja istun seal kõrvad lontis uue treeneri kõrval!»
Otsuse langetab Teever uue aasta alguses. «Kui jaanuari keskpaigaks nii kõvasti vutti igatsema ei hakka, siis tõmban suure tõenäosusega kriipsu alla. Mängin saalijalkat, rannajalkat. Muidugi võiks ju edasi mängida, aga ma olen Eesti neli aastat mänginud – samad vastased, kõik on üks ja seesama. Ja siis ma mõtlen selle Männiku peale või uue Lilleküla halli peale – no üldse mitte miski sinna ei kisu!» viitas Teever hooaja ettevalmistusele.
«Okei, hooaja lõpp, ma olen väsinud ka, aga see tunne on juba pikemalt sees olnud. Ega ma ennast käest ei lase, saalivutti käin niikuinii juba salaja igal nädalal korra tuttavatega mängimas,» naeris Teever ja kiikas korraks kavalalt üle õla selja taga seisnud Levadia juhtkonna suunas. «Trenni teen niikuinii ja miks mitte suvel Peugeot’ võistkonnaga jalkat mängida.»
Pakkumine soojalt maalt peibutaks küll
Üks variant meelitaks Teeveri siiski veel platsile tagasi. «Jaa, nii on küll, et kui helistatakse Ameerikast või Aasiast, et tule mängi hea raha eest, siis… Kuskile Euroopasse madalamasse ei taha enam kuskile minna – muidugi tahaks mängida mõnes suures liigas, aga näed, tase kahjuks ei küündi!» naeris ta. «Eestis olen mänginud Kaljus, TVMKs, nüüd sai ka siin Levadias mingi peatükk läbi. Tuleb uus treener, hakka talle jälle tõestama, vanust on ka natuke. Miks siis keha piinata? Pärast mänge on pühapäeviti ikka väga-väga kange olla, esmaspäeviti ei ole ka veel meeldiv, nädala lõpus alles saad jälle rütmi…
Asi pole rahas, aga mind ei tõmba üldse mingi Norra või Rootsi esiliiga, ehkki olen ju ka seal mänginud. Samamoodi – mängi kuskil hallides, miinus kahekümnega ole talvel seal… ei-ei, noh!» naeris Teever taas. «Aga noh, Portugali tugevuselt kolmas liiga näiteks – võib ju mõelda. Eestis on motivatsioonikarikas täis saanud.»
Hooaja lõpp läks aia taha
Mõistagi tahtnuks Teever lahkuda Eesti meistrina. «Pettumus ikka. Viimased kaks olid kullad, Euroopas ka edasi ei läinud… Oleks pronksini langenud, oleks täitsa augus olnud, selle võrra on täna vähemalt õhtul huvitavam,» võttis Teever hooaja kokku. «Kui me juba olime kulla kaotanud, siis oli juba natuke väsimus peal ja särtsu enam ei olnud. Aga kuigi mängisime ennast ise raskesse olukorda, tulime täna siiski õnneks hea tuhhiga peale. Kahju, et need väravad varem ei tulnud,» lausus Teever täna Infoneti üle saadud 5:0 võidu kohta.
«Narva mänguga hakkas rong allamäge minema,» meenutas ta hooaja murdehetke. Enne Transilt 0:1 lüüasaamist oli Levadia püsinud kaotuseta 20 mängu ja ligi viis kuud järjest, kuid viimasest üheksast liigakohtumisest võideti kõigest neli. «Enne koondisemängu Sloveeniaga läks meil kõik ülesmäge ja pärast seda arvati, et läheb kõik samamoodi edasi. Aga saime siit rutiinist välja, läksime sinna ja ei suutnud siia õieti tagasi tulla. Mängisime veel Sillamäega viiki, Flora võttis oma ja nii ta kahjuks läks,» kirjeldas Teever.
Kas Teever näeks end tulevikus näiteks Levadia abitreenerina. «Ahaa, Taavi Rähnaga, kellel on A-paberid käes, jah? Aga võeti juba teised mehed, meid ei võetud!» lõõpis Teever. «Noortetreener ma praegu küll ei taha olla, ei-ei. Kuskil kõrgemal võiks küll, aga mitte lähiaastatel.»
Teever lõi tänavu liigas 24 väravat, ületades sellega oma senise rekordi 2008. aastast, kui ta sai Nõmme Kalju särgis kirja 23 tabamust. Ka toona lõpetas Teever hooaja suurima väravakütina.