/nginx/o/2010/11/07/462250t1hc5b7.jpg)
Tekib tunne, et kogu sebimine Eesti jäähoki ümber oleks nagu asi iseenesest, sport ja noored unustatakse täielikult. Nagu ka suutmatus võistlusi korraldada ja riigi poolt ette nähtud noortesporditoetuste klubidele laiali jagamise korraldamine Eesti Jäähoki Liidu juhtide poolt.
4. novembrist on eluõiguse saanud Eesti Jäähoki Liiga. Kui mõned mehed jäähoki arengu juhtimisega hakkama ei saa, küll aga õukonnamängude ja oma koha hoidmisega, siis ülejäänud – valdav osa mängijaid ja klubisid –, kes on mures Eesti jäähoki tuleviku pärast, pidid midagi ette võtma.
Ükskõik mis suunas me Eestist vaatame – põhja, lõunasse, itta või läände –, igal pool on tugevad hokimaad. Miks siis Eesti ei saa? Meie arvame, et saab, tuleb lihtsalt tööle hakata.
Tööle selle nimel, et poisid (ja ka tüdrukud!) saaksid pärast tunde jääle tormata, et igal nädalavahetusel saaks võistlema sõita. Ja et ühel päeval näeksime oma sportlasi ka tippude hulgas.
Eesti Jäähoki Liiga moodustanud klubisid ei huvita funktsionääride intriigid, kahtlased tehingud ühise rahaga ja enese upitamine meedias. Klubisid huvitab mängimine kõigis vanuseklassides, võimalikult sageli ja paljudel jääväljakutel üle Eesti.
Probleemid ongi seotud sellega, et Eesti Jäähoki Liidu juhid ei ole suutnud mitme aasta vältel saada paika Eesti meistrivõistluste elementaarset mängugraafikut. Seetõttu on klubid sunnitud ise võistlusi organiseerima – et sportlastele mingitki koormust tagada.
Noori ei huvita «vanameeste» intriigid, nad tahavad mängida. Ja kui sa ei saa mängida, siis ei tule ka kogemusi. Ja ei tule võite. Midagi tuli ette võtta.
Küll oleks hea, kui kõike saaks nii lihtsalt korraldada, nagu spordiajakirjanik Peep Pahv Postimehes lajatab. Kuid loosungitega «Ei Vilbale!» ja «Ei Antropovile!» ja personaalsete konfliktide õhutamisega ongi ju siiani vehitud!
Postimehe juhtkirjas kirjutab Pahv, et Eesti jäähoki on jõudnud seisu, millest väljatulek eeldab diplomaatia ja kompromissivalmiduse kõrgeimat taset. Omalt poolt lisaksin vajaduse kaasata kogu hokipere ja soovi, et hakkaksime lõpuks üksteist usaldama.