Spordikongress muutus kõnekoosolekuks

Lihtsurelikud spordiinimesed said pikki tunde vaadata tõtt punase linaga kaetud presiidiumilaua taga istunud tähtsate tegelastega. Foto: Mihkel Maripuu

Kui teenekas jäähokitreener Uno Veski esitas Eesti spordi kongressil küsimuse, mida saaks teha invaspordi olukorra parandamiseks, ei vaevutud talle vastama. Samamoodi jäid konkreetse vastuseta ettekannetes välja öeldud ideed ja küsimused.

Ilmselt polnudki konkreetsete otsuste langetamine või tekkivate küsimuste üle arutlemine Eesti spordi suurürituse stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuigi iga nelja aasta tagant toimuv kongress tõi kokku üle 500 sporditegelase, jättis saalis toimuv pealiskaudse mulje –  kuue tunni jooksul loeti ette tühje tervitusi ja juba varem töögruppides sündinud ettepanekuid.

Seega oli kongress mõeldud ilmselt probleemide teadvustamiseks. Paraku kujunes see spordiinimeste omavaheliseks kõnekoosolekuks. Riigisade suhtumist näitab ilmekalt see, et president Toomas Hendrik Ilves lahkus varsti pärast oma tervituskõnet, ürituse lõpuni ei jäänud ka kultuuriminister Laine Jänes ega haridusminister Tõnis Lukas. Neist viimase sissejuhatav sõnavõtt jättis vähemalt mulje, et ta saab spordi probleemidest aru.

Juba augustis kogunenud töögruppide ettepanekutes oli palju sarnasusi – peaaegu kõik jõudsid järeldusele, et treeneri töö vajab väärtustamist ja nende tasustamine tuleb viia samadele alustele pedagoogide palgasüsteemiga. Senine stipendium tuleb asendada sotsiaalseid garantiisid tagava korrektse palgaga. Paraku on seda juttu räägitud juba alates neli aastat tagasi toimunud eelmisest kongressist.

Aastaid jutuks olnud kitsaskohti korrati veelgi: aastate eest lõhutud spordikoolide taastamine, üleminekueas sportlastele treenimisvõimaluste leidmine, andekamate laste koondamine maakondlikesse ja regionaalsetesse keskustesse, ülikoolispordi rolli suurendamine ja sporti toetava maksupoliitika juurutamine.

Eesti Jäähokiliidu president Priit Vilba märkis, et sõnavõttudes ei kostnud kuigi palju uusi mõtted. Küsimus olevat hoopis selles, kas ettepanekuid õnnestub ka tegelikult ellu viia.

Kitsamas ringis vesteldes selgus, et enamik otsuseid oli langetatud juba enne kongressi ja vähemalt mõnes küsimuses on jää liikuma hakanud.

Näiteks uuest aastast muutuvad A- ja B-taseme sportlaste riiklikud stipendiumid palgaks. «Sportlastega sõlmitakse töölepingud,» selgitas kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil ja lisas, et selliste atleetide arv jääb 30 ja 50 vahele.

«Pidime süsteemi muutma, me ei saa öelda, et stipendiumite maksmine on õige tegevus. Seda ütlesid meile ka audiitorid.» Seili arvates peaksid tulevikus kõik klubid stipendiumite süsteemist loobuma.

Ilmselt saavad tulevikus pedagoogidega võrdsetel alustel makstava palgaga arvestada ka maakondlike või regionaalsete keskuste treenerid, kuid vähemalt esialgu ei puuduta see kõikide klubide treenereid.

Mitmest sõnavõtust jäi kõlama vajadus väikeste klubide ühinemiseks. Seili hinnangul võivad sellised korralikult töötavad klubid asendada spordikoole. «Massilist spordikoolide taasloomist ilmselt ei tule. Pigem tuleb seadusi muuta, et tulumaksu tagastamise soodustus laieneks ka spordiklubidele,» mõtiskles ta ja lisas, et spordikool pole treenerile palga maksmisel sugugi ainus lahendus. «Sama hästi saab seda teha läbi klubi.»

Maaspordiliidu Jõud tegevjuht Tarmo Volt muretseski eelkõige selle pärast, kuidas raha klubideni jõuab. «Probleem pole klubi suuruses, vaid rahastamises. Praegu pole ühtegi seadust, mis tagaks raha klubideni jõudmist,» märkis ta.

Seoses Eesti võrkpallikoondise hea esinemise ja kahel korral EM-finaalturniirile jõudmisega on viimasel ajal palju räägitud sportmängude rahastamisest. Olukord, kus hea esinemine on alaliidule justkui karistus, vajab muutmist.

Seili sõnul moodustatakse sportmängude eri vanuseklasside tiitlivõistlustele saatmiseks eraldi fond. «Kuue sportmängudega tegeleva alaliidu peale kokku jääb aastas tiitlivõistlusele saatmata umbes kümme koondist. Tulevikus saame selle jaoks panustada umbes poolteist miljonit,» kinnitas ta.