E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Treenerid ja karjumine käivad käsikäes

Mariel Gregor
, spordireporter
Treenerid ja karjumine käivad käsikäes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kuigi Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe on enda sõnul vaikne vend, tuleb mängu ajal ikka häält teha.
Kuigi Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe on enda sõnul vaikne vend, tuleb mängu ajal ikka häält teha. Foto: Tairo Lutter

Igaüks, kes käinud mõnel korvpallimängul või ka mõnel koduliiga jalgpallimängul, teab, et treenerid on emotsionaalsed ja peaaegu kogu kohtumise ajal saavad nende häälepaelad kõvasti vatti. Treenerid ja karjumine käivad tihti käsikäes. See ei tähenda alati, et ollakse rahulolematud: mängijad on platsil lihtsalt kaugel ja publiku lärm segab samuti ning tavalist häält seetõttu ei kuuldaks. Peale mängude tuleb juhendajatel häälekas olla ka treeningutel. Nii nädalast nädalasse ja aastast aastasse toimides võivad häälepaeltele tekkida kahjustused.

Postimees vestles Eesti treeneritega, et teada saada, kuidas neil häälega lood on, samuti uurisime, mida arvab treenerite pidevast karjumisest arst.  

Normaalse häälega rääkimisel vibreerivad meeste häälepaelad 110 kuni 115 korda sekundis, naistel umbes 200 korda. Karjudes tõukuvad häälepaelad tugevasti üksteise vastu ja sellest võivad tekkida verevalumid, millest võivad pideva ülekoormuse tagajärjel areneda paksendid. Paksendite tõttu ei saa häälepaelad korralikult sulguda ning hääl läheb kähedaks. Mõnel treeneril läheb hääl ära mitu korda aastas ja nii igal hooajal. Kui vigastus on juba väga suur, võib hääl kähisevaks ja kõlatuks jäädagi.

Märksõnad
Tagasi üles