Kuidas Šmigun-Vähi abivajajalt kaikaga kartis saada

Kristina Šmigun-Vähi Foto: Liis Treimann

Kui suusataja Kristina Šmigun-Vähi karjääri lõpetas, siis teatas ta, et üritab nii palju kui suuteline ka heategevusega tegeleda.  «Varem polnud mul aega, oli erinevaid ettepanekuid.

Olen erinevates heategevusprogrammides kaasa löönud, aga kunagi ei uurinud seda nii palju. Nüüd süvenedki rohkem,» rääkis Šmigun-Vähi, kes lööb kaasa erinevates projektides. «Muidugi see andmine on ka selline – mõni võib ju vihastada. Me, eestlased, oleme ju nii uhked, et me ei lähe abi paluma.»

Šmigun-Vähi sõnul on tema isa Anatoli alati selline mees olnud, kes abivajajaid aitab.
«Aastaid tagasi tuli jõulude ajal Moskva rongi pealt mees ja isa andis talle 25 krooni. Ma mõtlesin endamisi, et meil on endalgi raske, kuidas siis raha ära anda! Isa aga selgitas, et mees on väga haige ja et tal on lapsed kodus näljas ning raha pole,» meenutas Šmigun-Vähi.

«Hiljem tuli mees meile vastu ja hoidis kaht viinapudelit käes. Isa ütles: «Kurat, seda ma küll ei tahtnud.» Just siis ütleski ta meile, et kui tahate head teha, siis minge parem poodi ja ostke toitu. Aga ärge raha andke, sest kunagi ei tea, mida nad selle eest ostavad.»

Tüdrukutirtsuna üritaski Šmigun-Vähi isa õpetussõnade järgi käituda. «Jõulude ajal tädid küsisid, aita, latsekene, kõht tühi ja pere kodus. Läksin poodi ja ostsin kaks suurt leiba ja piima. Ja ma sain sõimata!» meenutas ta. «See oli viimane kord, kui ma niimoodi aitasin. Mul oli selline tunne, et tädi annab kaikaga kohe. Ütles mulle, et ega ta näljas pole, et ta saab ise ka endale leiba osta.»