/nginx/o/2010/11/12/465601t1ha283.jpg)
Ilmselt ei tea enamik teist, et Kristina Šmigun-Vähil on juba seitse aastat olnud kaks perekonda – ühed on tema suurtele võitudele kaasa elanud kohapeal, teised aga teleri ees hääle kähedaks karjunud.
Šmigun-Vähi innustab lasteküla lapsi õnne otsima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Kristina oli alles plikatirts, viis ema Rutt ta koos õe Katriniga Elva lastekodusse. Eelkõige sellepärast, et näidata, millises olukorras võivad lapsed elada. Et elus ei kuku alati kõik taevast sülle. Et igaüks peab ise oma õnne eest võitlema.
«Ta tegi väga õigesti. Tahtis meile näidata, et peame olema tänulikud juba ainuüksi selle eest, et meil on ema ja isa,» meenutas Šmigun-Vähi ja lisas: «Meil oli väga palju mänguasju ja viisime osa neist lastekodulastele. Õde aga ütles: «Kujutad ette, mõnel lapsel pole ühtki paari saapaid. Mul on kaks paari – ühed viime ära!»
Aasta tippsündmus
Kuna Elva lastekodus avanenud pilt oli üsna trööstitu, siis pelgas Šmigun-Vähi ka 2003. aasta taaskohtumist lastekodulastega. Just tol aastal otsustas ta Õhtulehest aasta sportlaste tiitli eest saadud 10 000 krooni Keila SOS-lastekülale annetada.
Kuna summa pidanuks nagunii heategevusele minema, ühendas ta koos tollase suursponsori Hansapanga ja A&T Spordiga jõud. Üheskoos viidi lastekülalastele kamaluga spordi- ja suusavarustust, kommi ja muud head-paremat.
«Läksin esmakordselt vaatama ja hästi palju fänne oli. Plakatid ja minust erinevatest aastatest postrid olid valmis tehtud. Hästi vahvad olid kõik – ja mis üllatav – neil olid nii ilusad kodud,» meenutas Šmigun-Vähi.
Esmakohtumisel sai kahekordne olümpiavõitja endale ka ühe suurima fänni – toona 13-aastase Marko Adamsoni. Viimane meenutab siiamaani heldinult oma esmakohtumist suure iidoliga: «See oli minu jaoks aasta tippsündmus! See oli niivõrd tähtis! Kuna ma ise tegelen samuti suusatamisega, siis on Kristina minu jaoks suur eeskuju. Uhke tunne oli temaga koos ühes ruumis viibida.»
Just sellest ajast peale käibki Šmigun-Vähi Keila SOS-lasteküla lastega tihedamini läbi. Mitte üksnes kampaania korras. Vähemalt kaks korda aastas. Üheskoos on käidud nii matkamas kui ka ühistreeningutel. Aastate jooksul on headeks sõpradeks saadud.
«Mul on seal üks perekond, kelle juures tavaliselt külas käin. Kevadel, kui hooaeg lõppeb, siis olen läbi tuisanud. Olen osalenud ka suvepäevadel ja jalgpallimatšidel,» meenutas Šmigun-Vähi, kes viimane kord näitas neile ka tütreraasu Victoria Krisi.
Vancouveri olümpiamängude hõbemedaliomanik ei salga, et tegelikult on tegemist omamoodi sümbioosiga. Tema saab noori lastekülalapsi toetada, nemad toetavad omakorda aga teda. Mõlemad pooled saavad koostööst palju.
«Kõige armsam on see, kui oled võistlustelt tagasi tulnud ja näed nende väikeste poiste ja tüdrukute silmis pisaraid. Neil on mulle kaasas pikk enda tehtud sall… See on midagi nii siirast, nii ülivõimsat! Näed, et nad elavad sulle kogu hingest kaasa! Seda ei anna ühegi väga tähtsa mehe käepigistusega võrrelda!» rääkis Šmigun-Vähi.
Kahekordne olümpiavõitja on oma teise perekonna liikmetele alati rõhutanud, kui oluline on iseendasse uskuda. Sest lõppude lõpuks on iga inimene just ise see, kes oma tee õnnele peab leidma.
«Minu sõnum on alati olnud, et nad ei pea end tundma, justkui oleks neile otsaette kirjutatud: me oleme SOS-lastekülast. Ütlen neile, et sa pole kehvem kui ükskõik milline tänaval kõndiv laps. Kõik, mida sa elus teed, saad ise teha! See, kust sa tuled, pole enam oluline,» selgitas Šmigun-Vähi, kelle sõnul on selline julgustamine just vanemate laste puhul oluline.
Nooremad on alati elujõulised, rõõmsad ja õnnelikud. Vanemas eas hakkavat aga lasteküla lastel omamoodi alaväärsuskompleks tekkima. «Nad peavad aru saama, et pole grammigi kehvemad kui teised! Nad on samasugused nagu kõik teised, kellel on võrdsed õigused õnneks. Keegi ei too kandikul midagi ette, ise tuleb oma elu ilusaks teha!» rääkis ta.
Kuldne rõngake
Tema suurim fänn Marko Adamson valis tänu oma iidolile samuti spordiga seotud teekonna. Vaid 17-aastaselt lõi ta oma suusaklubi ning tegi treeneripaberid. Üheks soovitajaks oli ka Šmigun-Vähi. «Kindlasti mõjutas ta minu valikut. Mul on oma suusaklubi, kus on kuus sportlast. Tulevikus tahaksin kindlasti ka laieneda,» lisas Adamson.
Šmigun-Vähi ei salanud, et saab ise sellest koostööst ehk isegi rohkem kui lasteküla õpilased. Ehk olete isegi enda pea kohal kujutletavat kuldset rõngakest näinud, kui olete head teinud? Süda ja hing jääb rahule.
«Ma saan ise ka kellegi heaks midagi teha. Nii vähe kui ma seda ka teen. Mul on kõik hästi, ma võiksin märgata enda kõrval neid, kellel on abi vaja. Et ma suudan avada silmad ja aidata nõrgemaid!»