/nginx/o/2015/11/07/4673585t1h72a1.jpg)
Palju õnne, Tallinna FC Flora! Rohevalgete mängijad saavad mõneaastase pausi järel taas magama minna teadmisega, et nad on Eesti vutikuningad. Veel augustikuus oli tunne, et Flora lips on läbi, kuid vaat et imelise lõpuspurdiga lükati konkurendid teelt. Ajakiri Jalka palus nii asjaosalistel kui kõrvaltvaatajatel kirjeldada teekonda tiitlini.
«Ümmargune mänguplaan, tundus, et puudub plaan B, mängisime kogu aeg oma stiili, aga saime suurte käest tappa,» meenutab hooaja kibedamaid momente fännirühmituse Viies Sektor eestvedaja Brandon Paimal. «Suvel tundus, et läheb see hooaeg jälle käest, kogu aeg üritati palliga väravasse joosta, aga olulistes mängudes see edu ei toonud.»
Tõesti, juulis ning augustis tabas Florat tilluke mõõn, järjest viigistati nii Tallinna Levadia kui Tallinna Infonetiga ning eriti hapuks kirsiks kibedal tordil oli 8. augusti kodukaotus Narva Transile, mille tagajärjel jäi Flora 23 kohtumise järel liidripositsioonil olevast Nõmme Kaljust kuue punkti kaugusele. Pinged olid tuntavad, toetajad olid rahulolematud ning sügavale enda sisse pidid kaema treenerid ja mängijad. Kaotus piirilinna vutimeestele osutus aga hädavajalikuks hoobiks, pärast seda kohtumist võideti 14 matši järjest ning kindlustati klubi ajaloo kümnes meistritiitel. Viimati 2011. aastal tšempioniks kroonitud Flora peatreener Norbert Hurt toob välja, et pärast üht kehvale mängupildile järgnenud kriisikoosolekut leidis ta enese seest uut hingamist.
«Ma muutusin nõudlikumaks, pigem isegi ausamaks, ütlesime treeneritega mängijatele otse välja, mida muuta vaja on, ja hakkasime kohe probleeme lahendama,» räägib Hurt. «Koos väravavahtide treeneri Aiko Orgla ja abitreeneri Jürgen Henniga oleme mängijatele oma sõnade kinnituseks toonud palju videoanalüüsi, et poleks sõna sõna vastu, vaid pilt silme ees. Näitame mängijatele, et üritame neid aidata, ja toome välja nüansse, mida neile esmapilgul võibolla ei meeldi teada saada. Me ei otsinud süüdlasi, vaid hakkasime koos mängijatega asju lahendama. Leidsime mängijates külgi, mida nad saavad näiteks ise trenni lõppedes parandada. Pärast meeskonnatreeninguid hakkasid mängijad oma nüanssidega spetsiifiliselt tööd tegema. Jah, ma õppisin enda jaoks just seda poolt, et tuleb iseenda vastu aus olla. Mõistsin, et pean olema julgem, et mängijateni kriitikat viia.»
Seepeale ei saanud jätta küsimata, kas Hurt oli varem arg treener. Mees ütleb, et «arg» on vale sõna, ning laskub täpsemasse seletusse.
«Pedagoogiliselt ei olnud mul selge, mis piirini ma võin mängija õpetusse sekkuda, olin ise pigem vaatleja kui see, kes käitub,» sõnab Tartust pärit juhendaja. «Ühiskonnas räägitakse palju vabakasvatusest ja kuidas kasvatama peab, reaalses elus pead õige piiri leidma. Jalgpallis on selline kuvand, et treenerite seas on palju karjumist, selle seest oli raske eeskuju leida ja pidin selle tee ise läbi käima.»
Teised lati alt läbi?
Aasta vältel sai palju tähelepanu niinimetatud Flora noorte vs. teiste klubide koondislaste vastasseis. Kalju krabas endale Joel Lindpere ja Ats Purje, Levadia näiteks Sergei Pareiko, Siim Lutsu, Kaimar Saagi ning hooaja keskel ka Igor Subbotini ja Tarmo Kingi. Kuigi teada-tuntud klišee tõdeb, et nimed ei mängi, siis olgem ausad, hooaja eel kaldus favoriidikoorem kahe teise pealinna suurklubi õlule. Endise Kalju peatreeneri Igor Prinsi sõnul vangerdasid nõmmekad liialt palju.
«Kaljul algas hooaeg hästi, pärast esimest ringi olid kõigil käed püsti,» tuletab kogenud juhendaja Prins meelde, kuidas Kalju suutis esimeses üheksas kohtumises platsilt võitjana lahkuda. «Teises ringis said nad viis kaotust ja see pani väikese paugu, oma koosseisumuudatustega muutus nende mäng ebastabiilseks ja nad said palju valusaid kaotusi. Euromängud on ka muidugi keeruline aeg, tempo on kordades kiirem ja kui kaks mängu ära mängid, oled endaga suhteliselt läbi. Samas peaks kõik juba sellega harjunud olema.»
Flora poolehoidja Paimali arvates sai Levadiale saatuslikuks meeskonna liiga hiline komplekteerimine.
«Sats klopsiti liiga hilja kokku, mingi hetk tundus, et mäng saadi käima, aga lõpuks ei vedanud välja,» jutustab fänn. «Marko Kristali (Levadia peatreener – toim.) käe all on neil alati sama mäng, minu arust on nende mängus liiga vähe loomingulisust. Ükskord pidi see valitsemine lõppema. Suur osa nende täiendustest jooksis lati alt läbi, Siim Luts oli hea, aga paljudel andis ettevalmistuse ja mängupraktika puudumine tunda. Eriti üllatav on see, et neist, kes suvel tagasi tulid, ei saanud end enam-vähem keegi käima.»
Tiitlivõitjate väravavaht Mait Toom, nagu ka teised vastajad, ei taha koondislaste motivatsiooni teemal spekuleerida. Ennem nõustub ta Paimaliga.
«Pigem jäi neil meeskonda sulamine probleemiks, aga eks nad nüüd mõistsid, et Eesti pole puhkuserajoon, siia ei saa lihtsalt karjääri lõpetama tulla,» lausub oma vutikarjääri Põlva Lootoses alustanud puurivaht. Jõudeaeg ei oota ees ka Florat. «On lihtne ette kujutada, et järgnevatel aastatel tuleb meie ülemvõim, oleme noored ja läheme järjest paremaks, aga keegi ei tule sellise mõttega meie vastu mängima, et Flora on noor, nagunii neile viis aastat vastu ei saa. Me peame kahekordse võimsusega edasi panema, teised ei puhka, meie ei puhka.»
/nginx/o/2015/11/07/4673575t1h8e62.jpg)
Kes on Eesti meister?
«Premium liigas 1.–3. kohale tulnud võistkondi autasustatakse diplomiga ning nende võistkondade mängijaid 30 medali ja diplomiga.» Sellised targad sõnad kuvab silme ette Eesti 2015. aasta meistrivõistluste Premium liiga ja esiliiga juhend. Ühesõnaga on asjad nii – meeskond saab 30 autasu ning klubi jagab need oma äranägemise järgi vutimeeste ja taustajõudude vahel ära. Kõik on tore, aga mõni rida ülevalpool olev küsimus on siiani vastamata. Jalgpalliliidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht tõdeb, et praegu pole Eesti meistri definitsiooni eraldi välja toodud, aga järgmise aasta juhendisse on lisatud, et Eesti meister on mängija, kes on saanud klubilt medali.
«Maailmas on väga erinevaid meistri definitsioone,» alustab ta. «Oleme arutanud erinevaid konstruktsioone ja ühtegi sellist, kus saaks välistada subjektiivsuse määra ja mis oleks õiglane, pole. Kui anda medal neile, kes on platsil käinud, siis jääb välja varuväravavaht. Kui anda neile, kes on protokollis, siis läheks medalite arv väga suureks. Pealegi, selle loogika abil võib üks jalgpallur tulla nii kullale kui hõbedale (kui mängija vahetab poole hooaja pealt klubi – toim.). Medalite jagamine on meil klubi otsustada olnud ja eks klubi teab kõige paremini, kes endast hooaja jooksul kõige rohkem andsid.»
Kes on Eesti meistrid 2015?
FC Flora otsustas autasuga pärjata järgmisi mängijaid:
Medalid saavad kaela ka treenerid ning muud taustajõud:
Pole raske märgata, et tšempionite nimekirjast on puudu näiteks Enar Jääger, Karl-Eerik Luigend, Irakli Logua kui ka mõnigi teine, kes hooaja alguses Florat aitas, kuid seejärel kas jäädavalt või laenulepinguga lahkus. Norbert Hurt selgitab: «Kui lõpetad hooaja teises klubis, siis ei saa ju meister olla, see ei ole loogiline. Meistriks tulid ikka need mängijad, kes lõpuni Floras olid.»
Flora–Levadia numbreid
Viskame järjekordse hooaja lõpu puhul väikese pilgu FC Flora ja FC Levadia pingelise vastasseisu numbritesse läbi ajaloo. Info pärineb Mati Kesavälja statistikavaramust.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php